Sarnaselt mitmele siinses antoloogias India kaasaega (või sellest tõukuva) käsitlevale tekstile, on see lähitulevikku paigutatud lugu ühest mõneti veidrast nähtusest, millest muidu läänemaailma avalikkuses suurt ei räägita - ehk siis hinduistlike usklike sõjakamast poolest, mille vägivaldne tegevus paistab teatud osa ühiskonnast päris kõvasti häirivat (mitte et see oleks kuidagi imeks pandav).
Nii on selle loo peategelane tööl omamoodi arhiivis, kuhu talletatakse ajaloolisi kunstiesemeid, mis võiksid häirida üldsuse maitsemeelt või meeleolu. Need esemed (tihtipeale erootilised) on nö igavesti silma alt ära. Loo peategelane aga … näppab arhivaale, müüb need oma armukesest vahendajale ning asemele teeb koopiaid. Noh, ühiskonda ei kontrolli siiski vaid märatsevad usuvennad, on ka … sügavamaid jõudusid ning ta tegevus pole sugugi nii varjatud nagu peategelane arvab.
“The Archive collects Objectionable Art and Ideas to not offend HurtMobs. That spontaneously coalesce when reports circulate about obscene art. Alien art. Corrupting ideas. HurtMobs stop the creators. Perpetrators. Viewers. Listeners. Readers. By beheading. Mutilating. Lynching. Hanging them. The Archives protect people from HurtMobs. By archiving without access anything HurtMobs don’t like. The Archives protect HurtMobs too. From getting hurt. When they rise in righteous way. She isn’t interested in these aspects. She is glad for her job. And its criminal possibilities.” (lk 111)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar