India, see tuhandete võimaluste ja
värvide maa, äärmuste magnet... On lähitulevik ja praegusest
pulbitsevast majandusimest pole palju järel – nagu kardetud, on
India enamvähem lagunenud, ja nagu ikka, pole ajalooliselt sellisel
maal inimelul just suuremat väärtust. On umbes aasta 2038 (või
pigem hiljem) ja kuskil Varanasi kolkakülas elab noor Sanjeev, kes
on vaimustunud kõiksugu lahingurobotitest ja mechadest jms –
milline tehniline täiuslikkus, läikiv kroom ja hävitav
tulesülgamine. Juhtub aga nii, et ühel ööl mürgitavad
järjekordsed robotmehed kogu nende küla põllumaad ja elanikel ei
jää muud üle kui põgeneda varanatukesega Varanasisse.
Sanjeev näeb seal tänavatel uhkelt
loivavaid mechasid, mida juhivad (kasarmus) temavanused narkouimas
lapssõdurid, keda linlased ühtaegu kardavad ja põlgavad, ent poiss
on muidugi vaimustuses. Mechasõdurid palkavad ta kasarmusse
koristajaks ja muidu asju ajama, ning Sanjeev on teadagi –
vaimustunud. Nojah, siis aga saabuvad kohale Ameerika rahuvalvajad
(kui olukord on niivõrd rahunenud (verest tühjaks jooksnud?), et
ükski rahuvalvajatest ei peaks siin surma saama) ja lapssõdurid on
korraga nö lageda taeva all – pakutakse küll ümberõppeprogrammi,
aga narkomaanidest poistele pole see enam see, parem juba hakata
turvamechadeks. Aga eksole, äraaetud hobused lastakse ju maha ehk
täiskasvanud soovivad pigem vabaneda sellisest kontrollimatust
ballastist. Mis saab Sanjeevist, arvatavasti ei midagi, heal juhul
tähtsusetu liivatera.
Lugedes teiste “Cyberabadi” sarja
tekstide kohta, tundub olevat sari, mida võiks eesti keelde tõlkida.
(Esmatutvus McDonaldiga jättis küll väga mittemidagiütleva
mulje.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar