Järjekordne lugu Cyberabadi tsüklist
ehk siis 21. sajandi India, mis on segu kübertehnoloogiast ja
kohalikest ajaloolistest traditsioonidest. Kui eelmised kaks lugu,
mida olen lugenud, käsitlevad üksikuid juhtumeid selles pöörases
indialikus tulevikusegaduses, siis seekordne lugu on palju
laiahaardelisem, saades alguse 2025. aastast ja jõuab kuhugi 22.
sajandi künnisele (dateerimine on natuke raskendatud seoses
peategelase füsioloogilise kasvamise eripäraga).
Lugu algab siis sellest, kuidas India
on jagunenud mitmeks riigiks, mis omavahel sõdivad (vesi, vesi, vesi
– Himaalaja jäämütsid on üles sulanud). Tehnikaareng on muidugi
selline, et sõjatandritel möllavad mechad ja küberrünnakud; ja
eks murrangulist tehnikat jagu tsiviilsfäärigi – näiteks on
võimalik katseklaasilapsi nö modifitseerida. Ja nii teevad vanemad
Vishnu, kellest peaks saama omaduste poolest pea pooljumalik
braahman, üliintelligentne ja kahekordse elueaga, kellele ükski
haigus külge ei hakka jne. Kahekordne eluiga tähendab ühtlasi
seda, et laps areneb füüsiliselt kaks korda aeglasemalt –
üliintelligents töötab küll juba peale sündimist, aga kuna
kehaline areng ei võimalda kõne moodustamist, siis Vishnu uitab
kaks korda kauem oma imikuilmas koos kübervidinatega (millised
kõiksugu vidinad siin loos esinevad, on pisut raske kirjeldada –
ikkagi tulevikuvärk!). Vishnul on ka nö normaalne vend Shiva,
vendade läbisaamine on pehmelt öeldes okkaline, ning peale seda,
kui Shiva proovib väikevenda tappa, peavad vanemad paremaks vendade
pärast eraldi kodudesse kolida.
Vishnu kasvab aegamisi ja ta pannakse
temasuguste superinimeste kooli – kus siis välimuselt justkui
väikesed lapsed, aga juba passiealised jne. Noorte eriline staatus
tekitab vanemates muidugi soovi neid ristata abielu abil, et seeläbi
veel paremaid järeltulijaid saada; ning Vishnu paaritataksegi ühe
kooliõega – mõlemad passiealised, aga väljanägemiselt alles
nagu kaheksa-aastased. Noored sellest tehingust ei vaimustu ja Vishnu
laseb end salaja kastreerida. Ühel hetkel hüppab noormees
poliitilise karjääri reele ja saab Delhis omamoodi halliks
kardinaliks... kuniks kohtub oma tehnogurust venna Shivaga, kes
tegeleb õige hämarate nanoarvutite loomisega, mis teeksid inimelust
hoopis midagi muud. Ja sellest vendade vastuolulisest vastasseisust
räägib edasine lugu.
Nagu öeldud, on McDonaldi loo haare
õige lai, see 60 leheküljeline tekst on nagu kokkupressitud
ulmerushdie – muidugi, kas Indiast kirjutades saabki vaid
väljenduda ekstaatiliselt ja lugejaga vesteldes? Küllap vist. Igal
juhul, päris pöörane segu kõiksugu ulmelistest tehnoloogiatest ja
India argireaalsustest – on jumalik ülemklass oma taevastes
kõrgustes, uuele avatud keskklass ja siis pööbel, kes vireleb oma
iidses reaalsuses. Ning Višnu ja Šiva ja teised müüdid.
“In India we leave the heroics to those with the resources to play that game: the gods and the semigods of the Ramayana and the Maharabharata. Let them cross the universes in three steps and battle demon armies. Leave us the important stuff like making money, protesting our families, surviving. It's what we've done through history, through invasion and princely war, through Aryans and Mughals and British: put our heads down, carried on and little by little survived, seduced, assimilated and in the end conquered. It is what will bring us through this dark Age of Kali. India endures. India is her people and we are all only, ultimately the heroes of our own lives. There is only one hero's journey and that leads from the birth-slap to the burning-ghat.” (lk 672-673)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar