Romaani võiks pidada puhtalt meelelahutuslikuks ulmeks, mis ehk lugejale ei põhjusta suuremat katarsist - peategelane satub saladusele, asub seda lahti koorima, järgnevad ohtlikud sündmused, kuni viimaks saladus mingil moel laheneb. Tulemuseks ongi võrdlemisi üheplaaniline põnevik, mille puhul ei saa öelda, et kogeksime midagi värskendavat või mõtlemapanevat inimeseks olemise kohta (noh, kasvõi samasugune meelelahutuslik Abercrombie loobib samas hulgi mõtteterasid inimkäitumise mõtteteradest - McDevitt seda ei tee, võimalikud mõtteterad on vaid loo lahenduse tarbeks).
Selline puhas äärmusteta põnevusromaan annab küll kiiret lugemist, kuid mällu just sügavamat mälestust ei jää. McDevitt ei koorma teksti kõvaulme paatosega ehk siis kümne tuhande aasta pärast pole tehnika ega inimkonna esindajad ei midagi üleliia keerulist või senikogematut - mis jällegi teeb lugemise kergemaks, pole miskit butafooriat, mida läbi närida.
Raamatu lõpus on sarja koostaja Raul Sulbi pikk järelsõna McDevitti loometeest, ühtlasi saame teada, et tegu on koostaja ühe lemmikust ulmeautoriga. Neist kõrgendatud ootustest lähtuvalt oleks ehk oodanud isiklikule maitsele vastavat märulit või nii, aga eks see ole maitse asi. Lõppude lõpuks ja peamiselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar