09 juuni, 2020

Jitshak Šami - Isade kättemaks (2020)


Peale Schweblini ja Hrabalit on see raamat kirjanduslikus mõttes õige tasane ja vaikne – kuigi kirjeldatud sündmused päris tormilised, kuivõrd Lähis-Idas möllavad usulised kired pole vast kunagi keemispunktist madalamad. Ja noh, keeruline on leida Kalle Kasemaalt sellist tõlget, mis poleks mingist otsast huvitav.

Lugu siis sellest, kuidas kahe „maakonna“ kogukondade usulised rongkäigud põrkuvad kokku Jeruusalemma kandis, sest kumbki neist tahab olla templis esimene, kanda oma lippu kõige austusväärsemas seltskonnas. Üha kuumenev konflikt lõppebki sellega, et peategelasest kogukonnaliider tapab pea kogemata konkureeriva kogukonnaliidri, mistõttu peab ta elupäästmiseks põgenema, suundudes Egiptusse. Pattu oleks ehk võimalik heastada tapetu suguvõsale hüvitust tasudes, kuid need pole just koostööaltid. Millele järgneb siis paguluses peategelase igati moraalne allakäik. Kuniks …

Eks see lühiromaan kergelt selline kultuurilooline külastuskäik ole sajanditagusesse Lähis-Ida (siin siis Palestiina, Iisrael ja Egiptus) oludesse; autor ei anna hinnanguid, vaid kirjeldab ja jutustab (noh, niivõrd kui on võimalik ilukirjandust hinnata mentaliteediajalooliselt). Draamat kui sellist muidugi ülepea, ja eks need ühiskondlikud olud kipuvad olema sellised … tavapärasest harjumatud, kuigi eks kindlasti on praeguselgi ajal teatud protsent valijaid, kes midagi sellist ihaldavad.

Ei oska ette kujutada, kui oluliseks võis autor pidada seal kirjeldatud perekonnaelu ja selle osalisi – muidugi, mida roosilist on oodata niivõrd meeste- ja usukesksest ühiskonnast. Kui järele mõelda, siis selline monotoonne meesteühiskond vast tekitaski minus endas lugemise ajal raamatu vastu teatud vastumeelsust ja ängistust. Mitte et romaan kui selline, vaid selle ainese taust. Ei suuda seda hetkel lahti seletada, sest mu aju on väsinud.

Kommentaare ei ole: