Millegipärast arvasin, et see
Veenuse teine kogumik on kuidagi asisem (kõvaulme!) kui esimene kogumik, aga võta näpust, ainus nö
asine tekst on Loperilt ja kogumiku parim tekst on hoopis fantastilises
maailmas aset leidev kelmilugu. Ja kui midagi kõrva taha podisema panna, siis
ehk hoopiski Sargenti lugu loomuliku ja artefakti vastuolust. Aga üldiselt on
see kogumik kui näide traditsioonilise ulme kirjutamisest: kangelane põrkub
kokku takistusega ning ta peab elu päästmiseks selgitama selle takistuse
põhjuse, seda kõike saadavad erinevad dramaatilised seiklused. Siin pole kohta
identiteedi või sotsiaalsetele küsimustel, tegelasi ei vaeva helgemad või
tumedamad kired.
Kogumiku tõlketekstid on ehk mõne
kraadi võrra paremad kui eesti autorite originaallooming – kuigi samas minu
jaoks nö reaalseima (veenvaima) teksti kirjutas Loper. Kuid peamine on see, et
ükski tekst pole ärritav või õlgukehitavamapanevalt igav; eks koostaja
tõlkevalikud ja eesti autorite loome väärib selle eest kiitust. Nüüdseks on Veenuse-projekt
valmis saanud, nagu selgub koostaja Raul Sulbi ühest kommentaarist.
Miikael Jekimov – Õhupuudus 5/10
Pamela Sargent – Unistus Veenusest 5/10
Heinrich Weinberg – Igal pool on parem kui kusagil mujal 5/10
Reidar Andreson – Meduusi kroonikad: Veenus 5/10
Ian McDonald – „Botanica Veneris“: Rathangani krahvinna Ida kolmteist paberlõiget 6/10
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar