28 september, 2020

Heinrich Weinberg - Meeleheite valem (2020)

 

Raamatut võiks pidada lühiromaaniks või jutustuseks, mis jätkab Leathercordi viimati poolelijäänud seiklust ehk mees koos kaaslastega on jäänud toppama kaevandusplaneedile Gulag, mille ajalooline nimi vastab üsna kenasti ka selle planeedi minevikule ja olevikule. Järgnev tekst ongi siis sellest, kuidas Leathercordi seltskond proovib planeedilt lahkuda nii, et ei satuks Gildi haarmetesse, sest Leathercord, teatavasti, on … selline. Ja noh, kuivõrd Leathercord pole teatavasti tavaline homo sapiens sapiens, peab ta kaaspõgenejate sunnil endasse ühe ülesande võtma.


Samal ajal toimub tegevus Archipelago planeedil, kuhu Leathercordi jälgi on taga ajama asunud üks ammune tuttav, kes aga langeb mereröövlite kätte vangi. Kuidas see Gulagi ja Archipelago laheneb … noh, mingi lahendus siin on ja samuti lubadus edasisteks seiklusteks.


Ei saa öelda, et tegu oleks uuema eesti ulme järjekordse tippteosega, pigem võiks iseloomustada kui pikaks veninud jutustustust (ikkagi pea 170 lk), milles toimuv on peategelasele (ja temaga kokkupuutuvaile; ellujäämine pole siin just lihtne ülesanne) kindlasti põrutav, aga samas … midagi jääb puudu. Leathercordi ja ta kaaslastega juhtub vaat et peadpööritavaid seiklusi ja seda muudkui järjepanu, aga samas jääb see mulle kuidagi kaugeks; on selline lobisev seiklusulme, kus adrenaliinilaks jääb kuidagi tasaseks. Lõpuks ei saagi aru, mida nad õieti taga ajavad või taandubki küsimus igapäevaseks ellujäämiseks ja loodetavaks palgatööks. Mis muidugi poleks üleüldse paha lahendus - alati ei peagi universumit või armastust või õiglust päästma, eksole.


Muidugi, kuivõrd mul pole käepärast Leathercordi eelmist raamatut (no mäletan ma jah, et nad olid juba Archipelagol), siis ehk seepärast jääbki siinse teose seiklused vähe kaugeks. Mistõttu muidugi eelnev jutt kõlab ülekohtuselt, või kuidas.



algernon

reaktor

ulmekirjanduse baas


Kommentaare ei ole: