Huvitav välismaalase kogemus
1923. aasta Moskva (ja ka veidi muude kantide) eluolust – kodusõda on enamvähem
lõppenud, Nõukogude Liit on oma piirid paika saanud ja nüüd siis pohmelus
eelnevast ajast (ja muidugi revolutsioonilise paradiisi ülesehitamine). Autor ei
maini möödaminneski Stalinit, küll aga hingitseb haigevoodis Lenin (tekstis on
paar anekdootigi haigest Leninist). Ühtaegu eksisteerib nõukogude võimu
kodusõjaaegne karmus kui ka tsaariaja räpasem pärand – on komissarid ja
kerjused ja preestrid ja kokaiin; tegu on ikkagi suurlinnaga, kus rohkem
võimalusi erinevateks elustiilideks (no kui nii saab öelda).
Engströmi kogemus nõukogulikust
ühiskonnast on muidugi parajalt masendav (seda muidugi praegusest
vaatepunktist) – muidugi, kes tahab, võib siit kogeda seda avarat vene hinge,
mis ühtaegu võimeline kodusõja jõhkrusteks kui lõputuks kostitamiseks. Kirjeldatud
kuritegevuse taustal jääb küll mõneti arusaamatuks, kuidas viiekümnendates
välismaalane sai niimoodi päevastel ja öistel tänavatel seigelda, aga eks
tõesti suurlinn on suur ja lai. Eks see kerjuste ja getode kirjeldus ongi vast …
kõige eksootilisem vaade, kõik need räbalad ja narkari ja muidugi kodutute
mass.
Muidugi, see kõik on kirjeldatud
enne Stalini aega, 10 aastat hilisem külaskäik võiks ikka hoopis midagi muud
olla (võrdluseks H. G. Wellsi nägemus 1920. aastast). Engströmi paljude kohatud inimeste edasiseks saatuseks kujunes arvatavalt
midagi masendavat ja vägivaldset. Autor on ühtaegu uhke rootslane (kõik need
kaasmaalased, kes ühel või teisel viisil Nõukogude Venemaal seiklesid ja tegutsesid)
kui ka üpris neutraalne vaatleja – kommunistide ideoloogia on küll võõras, aga
eks niivõrd ulatusliku revolutsiooniga kaasnebki erinevaid jõhkrusi, on see
siis Prantsusmaal või Venemaal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar