Olen Aalmannilt varem lugenud ta esimest ja igati hinnatud luulekogu “Verihaljas” ja mõndasid lühilugusid (äsja on ilmunud ka jutukogu “Kes aias”, eks sedagi tahaks tulevikus kätte võtta), kuid lugemata on teine ja samamoodi hinnatud luulekogu “Väevõim”, seega ei oska enda jaoks kaardistada / piiritleda / lahterdada Aalmanni loome arengut. Aga see loome ise on eriline.
Kui esimese luulekogu põhjal leidsin kenasti mütopoeetilist kõlapinda, ning võrdluseks sai toodud Kristiina Ehin, siis kolmanda luulekogu puhul on autori tekstid vahetumad, siin võiks paralleelidena näha ehk Elo Viidingut või Maarja Pärtnat, ehk siis ühiskonnakriitiline suund ja ökoluule ning eks siin esitatud nägemusi ja kogemusi pole just rahvushärdalt meeliülendav lugeda. Ning mis see tulevik veel on, eksole. Noh, oma parematel hetkedel ma vist ei suuda nii pessimistlik olla ja nii mõnegi luuletuse (anarhistliku?) agenda poolt üksüheselt olla. Eks omal moel märkimisväärne seegi, et siit kogust puudub nö lembepoeesia (sest mis see luule muidu siis on, eksole. Või on see … ajaluule!).
Aga jah, millised kujundid, juba ainuüksi see rida “kuid surm tuleb hiiresammul kasukas mälestuskirbud” (lk 41) on vaat et üks mu selle sajandi lemmiknägemusi; ning eks alltoodud luuletustest on ka nii mõndagi mälestusväärset. Sellest vähesest lühiproosast, mida senini olen autorilt lugenud, tundub see luulekogu oma toonilt samm või kaks edasi läinud; või õigemini jutud haaravad väikse osa luulekogu tundeskaalast.
Küll paneb kukalt kratsima see, miks on märgitud luulekogu toimetajaks ja koostajaks Hasso Krull; miks küll autor ise pole kokku pannud … Vähemalt võib rõõmsalt tõdeda, et Loomingu Raamatukogul paistab hetkel veel tugevam aasta olevat kui 2024, ainult Pirogovi mälestused paistavad lati alt läbi jooksvat (nojah, pole ka lugenud saksa-korea väsimusühiskonda).
rohepööre
ja nüüd ma näitan teile kuidas teha rohepööret kui kuld vilab smaragdväljadena kiirgab pimestab verihaljendab. need haavad hüübivad ja nahk kasvab armkoena tagasi siis nülime uuesti kõik männikuusekasesegalehtmetsad pühad hiied ürgsed salud. harvester ei küsi mis tüüpi on veri ta murrab joob ja joovastub kodumetsalõhnast põlistukalehast on saanud vänge parfüüm mis maitseb samuti kui kanaarilinnu vaikus kaevanduses see on itk ja need on pisarad vaata kuidas pööran haljast pinda kuis mets on masinate magala autode urisev põõnav areen kus kütus voolab ojadena tummiste niredena. joonistame kunstniku laenatud käega end samblakihtidele ürgsete koopamaalingutena vaik valgub ja katab südamesooned vaik nagu kuldpaber õlimaalil. flöödi kutsuval muusikal võlun välja raha ja rikkuse ärimehed kannul kõmpimas nad laulavad mu taktikepi viibutusel keeled vestil vesised kui manan kulda hõikan hõbedat mis küpseb ilmapuul need puud tuleb maha võtta iga tüvest lõigatud haluga kütan maailma taevast kuumemaks saun teeb ju terveks ja parandab haavad meil on päris oma kasvuhoone kus soojus ei kustu vaid tätoveerib end jõudsalt selgroole ah ma värisen ootusärevuses. maasikad õitsevad järgmise katastroofini ja võibolla natuke ka pärast. üleujutuses ja varemeis jäävad ellu ainult prussakad. aga võibolla need me olemegi. pööra mind roheliseks arm
(lk 27)
kõik linnud põlgusele
täna ohverdan tallinna
kogu ülemiste järvega
kogu mustamäe ja kadrioru pargiga
haljastuse ja linnahalliga
ja tartu annan üle
ehitusjärgus sildadele eeslinnadele
ehitame veel kuni maad enam lihtsalt pole
kuni mahume kenasti nagu kilud karpi
üksteise najal püsime püsti
tarkus valgub jõkke voolab välja
jäävad vaid hoonete labürindid
lihtsurelikele üks õige elamuskeskus
ahhaa
ja rakvere laiendan karjamaaks
suureks poriseks karjamaaks
hävitamine on inimlik
vaata kui inimlik ma olen
kui hävitan omagi linna
võru on ketikoer keda pole põllule lubatud
haugub maruliselt
iga südamelöök kui püssipauk
nõnda kõlab ta üle vagula
üle koreli
üle tamula
ja ronib minu poole
ronib mööda keldreid ja treppe
ronib luuderohuna
kallineva elektriliinina
otse mu akna taha
kiitsakate tihaste kõrvale
harjutusväli
hurjutusväli
valga on kaksik
selle anname tagasi naabrimehele
las kasvatab
las laiendab
las võõrutab
või hoidku vabapidamisel
ohverdan puust ja puutumata linnad
ohverdan kivi ja metalli ja
ja pärnu las vajub vee alla
meie oma atlantis
mille rusudel tantsime
see on beach grind
esinejad on päris pöörised
vesipüksid ja tornaadod ja muidu trombid
viljandi lagundame väikesteks osadeks
V L N D
veel endale veel endale
seejärel kanname kivi kivi haaval laiali
aga kuhu paigutada ohvrikivi
meenutuseks
hoiatuseks
muu pärand läheb kohtutäiturile
muu pärand läheb riigile
väevõimule
(lk 52-53)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar