Kui olin kolmveerand raamatust läbinud, oli pea kindel arvamus, et vanameister on kirjutanud mingi eriti roosamannaliku paranormaalse lemberomaani - kuskil teispoolsuse vaheilma kinni jäänud Grace ja unistajast John kohtuvad ja armuvad, kui Halloweeni ajal saavad surnud hinged “tagasi” käia. Ja milline hingemattev armastus ja igatsus nende mõlema tegelase poolt, sula või pisarate kätte ära - sest kohtuda saaksid nad vaid kaks korda aastas, kui lahkunud hinged saavad siinpoolsuses käia, Halloweeni ja volbriöö ajal. Ühesõnaga, igati kirgede torm, kuid kus õieti see delintlik paralleelreaalsuse maagilisem pool siis on?
See kõik oli kuidagi hämmastavalt suhkrune ja ma tõesti mõtlesin, et autor pakub kuidagi eriti lõdva käega oma andunud lugejatele järjekordset armastuslugu. Aga siis tuli raamatu viimane veerand, mis keeras hoopis tõsisemaks (nojah, suremisejärgne olukord on niiehknaa automaatselt tõsine) ning raamatu peamine peategelane Grace peab korraga kokku puutuma päris valusate otsuste ja võimalike tagajärgedega - ja sellega ujus lugejate poolt traditsiooniliselt armastatud autor kuidagi tagasi oma tuntud headusse; minu meelest on see romaan siiski nõrgem kui seniloetud Newfordi raamatud, aga see lõpp … see heastas või ehk andis ka loogika sellele eelnenud pikale roosamannale. Ja eks võib mõelda, et kui romaanist ⅔ toimub suremisejärgses vaheilmas, siis … kes seda (peale eriliselt morbiidsete) õieti tahaks lugeda; eriti kui vaheilm on pigem miskis tavapärases kristlikust kujutelmast lähtuv (koos kergelt ameerika põlismaalaste uskumustega: ikkagi de Lint). Sest noh, mis küll võib juhtuda suremise järgselt (ei midagi).
Igal juhul, raamatu tagakaane tekst on küll igati … täpne, aga kavalalt kokku seatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar