Järjekordne tõsine näide jaapani kirjandusest, seekord siis ühe tavalise mustatöölise elukäik - kõiksugu juhutööd alates nooruseast II maailmasõja aastatest kuni siis 21. sajandini … mil ta tuleb peale naise surma Tokyosse Ueno parki elama, et mitte olla koormaks oma järglastele. Mitte et ta oma 37 abieluaasta jooksul palju oleks kodus ja perega olnud; ta enda arvates elas ta naisega koos vast kokku aasta - muidu saatis ta perele ülalpidamiseks raha (muuhulgas siis ka oma vanemate eest hoolitsemiseks).
Eks siit saab omamoodi vaate jaapani kultuurile - aga seda siis läbi lihttöölise kogemuse. Kõik need religiooniküsimused, suhe võõrastesse, aga ka … jaapanlikud kiiksud. Ja see töö ja töö. Ja mis õieti inimesest järele jääb, milleks sai elatud, kas vaid uuestisünni nimel (loos on üsna detailne kirjeldus varalahkunud poja matusetseremooniatest).
See kodutuse teema tõi meelde hiljuti ilmunud Kobo Abe “Kastimehe”, mõlemas on peategelased nö vabatahtlikult astunud välja tavapärasest ühiskonnast - tõsi küll, erinevatel põhjustel. Siinne vanamees astus kõrvale lihtsalt seepärast, et ta tundis end õnnetuna ega tahtnud olla koormaks tema eest hoolitsema määratud lapselapsele. Kastimees oli vast … kohalikule kultuurile omane kiiks.
Teksti lugemine silmadesse õnnepisaraid just ei too, aga samas muutub omamoodi lummavaks see vaade nö Teise Jaapani vaatenurgast, see proletaarne ellujäämine, ühiskonna väikse mutri toimimine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar