Steven Erikson - The Second Collected Tales of Bauchelain & Korbal Broach (2019)

 

Õigemini tuleb siin juttu kogumiku kolmandast lühiromaanist  “The Fiends of Nightmaria”, mis on kui värske hingesõõm peale eelmise lühiromaani lõpetamist - ja mille lugemiseks kulus vaid paar päeva (vist nagu ka kogumiku esimese teksti “The Wurms of Blearmouth” puhul). 

Eks elu lihtsustab seegi, et see on otsene järg eelmisele “The Crack’d Pot Trail” tekstile - tõsi küll, seal ellujäänud kunstnike ja jäljeküttide seltskond leiab siin tekstis ehk kolmandiku jagu jutust - nimelt peale Farrogi jõudmist ja festivalil osalemist jäävad nad silma Bauchelainile ja Broachile, kes on kukutanud kohaliku kuninga ning said seeläbi ise võimule. Mis ei tähenda kohalikele ei midagi head, rääkimata siis sellest rännuseltskonnast, mis aeti vangikongi, et need siis piinamise käigus tappa (noh, Broachil on vaja eksperimenteerimiseks laipu).

Vangikongi on niisamuti visatud Farrogi varaste liider, keda asub päästma üks nö eliitvaraste grupp - kellel küll juhtub kõiksugu õnnetusi ja vigastusi, kui nad asuvadki lossi sisse murdma. Selle seltskonna kanda on suurem osa teksti jämehuumorist, ja noh, Erikson ei hoia end tagasi kõiksugu allapoolevööd naljadega. Igal juhul, nende retk on parajalt halenaljakas ja õnnetu.

Ja siis on muidugi kogumiku peategelased, kes üsna hoolimatult suhtuvad oma uude valitsejarolli ning muuhulgas otsustab kuningas Bauchelain I rünnata naaberriiki, mis kutsub end nimega Nightmaria ja mida asustavad reptiilsed olendid - sest Bauchelain on lihtsalt uudishimulik, mis võib küll paikneda seal terra incognitas.

Loo neljas osapool on Nightmaria saadik Farrogis, kes vahendab Bauchelainile oma riigi sõja alustamise teate, ning uue kuninga üllatuseks on tegu vägagi võimsa riigiga ning piire on ületamas suur armee, mis tähendab, et … aeg on seiklusi jätkata kuskil mujal.

Tekst on tõesti öö ja päev võrreldes eelmise lühiromaaniga, niisamuti täidetud kõiksugu vägivalla eri vormidega. Sest noh, nekromandid eelistavad kõiksugu piinamisi ja muid elanikkonda hävitavaid vorme (näiteks sõda salapärase naaberriigiga) - milleks seda kõike õieti vaja on, jääb selgusetuks ka kolmandale peategelasele, nekromantide teenrile Reese’le (kes küll suhtub üha mõistvamalt oma ülemate tegemistesse). Igal juhul, nagu ikka, nõrganärvilistel või peenetundelistel ei tasu seda teksti ette võtta.

Nojah. Kogumik koosneb siis kahest meelelahutuslikust (niivõrd-kuivõrd saab selliseid tekste niimoodi nimetada) ja ühest Eriksoni enda lemmiktekstist, mis aga oma kõrgelennulisuses on vägagi tüütu lugemiselamus (ühtlasi on tegu kogumiku pikima lühiromaaniga; muidugi, sellise tellise-autori jaoks ongi lühivormid lihtsalt ühe tavalise romaani mõõtu tekstid - mis vast Loomingu Raamatukogu jaoks oleks ehk liialt mahukad).