Igati traagiline armastuslugu, kus elu üllatab armastajaid pea lõpuni. Pealkiri tõi muidugi meelde “Venus karusnahas”, aga ei mäletanudki, et see masohhismi meistriteos tsitaatide järgi sedavõrd sadomaso on. Mida ei saa otseselt öelda Ali romaani asjus. Küll aga vihjamisi, siin on vast masohhismi mentaalne, ehk nagu järelsõnas sedastatakse “võõrandumine ja sisemine tühjus” (lk 148).
Raamjutustust ei hakka siin tutvustama, lähme kohe põhiroa kallale: Raif on türgi noormees, kes ei leia oma nooruses kuidagi endale kohta. Õigemini lähedust ja mõistmist teiste inimestega. Viimaks saadab isa ta I maailmasõja järgsesse Berliini, et poeg õpiks seebivabrikandiks. Berliini ta jõuabki, aga soovitut suurt ei õpi. Kunstihuvidega Raif eksleb üksi suurlinnas ning ikka vaevab see sisemine tühjus ja tühjus. Kuni viimaks satub ühele uue kunsti näitusele, kus ta naelutab paigale ühe kunstniku autoportree. Pildil kujutatu … nad justkui mõistaks üksteist!
Järgnevatel päevadel käib ta sellel näitusel pilti ühtelugu vaatamas, muutudes ise omamoodi vaatamisväärsuseks. Viimaks tutvub ta maali autori Maria Puderiga - inimene on pildist veel huvitavam, lähedasem! Noored leiavadki pea hetkega teineteisemõistmise, ainult et naine hoiatab, et sõprusest enamat ei saa olla, sest kõik mehed on nagu on (mis paneb teda kahetsema, et Sappho tutvustatu talle ei sobi). Nad jalutavad päevade kaupa talvises Berliinis ning jutustavad üksteisele pea kõigest, Raif pole kunagi saanud olla nii avameelne. Kuni ta viimaks satub Mariat suudlema.
Kuid nad siiski suhtlevad edasi (teatud raskustega, kuivõrd nad ei saa sellest rääkida) - kuni viimaks uusaastaööl saabub tõeline murdehetk ning naine soovib nüüd mõnda aega üksi olla, järele mõelda. Muidugi Raif võimaldab seda ja naine kaob.
“Tuleb välja, et ta ei suuda mind armastada. Tal on ju õigus. Mind pole elus keegi, mitte keegi armastanud. Naised on üldse kummalised. Iga kord, kui ma kõik oma mälestused läbi vaatasin ja nende põhjal otsustasin, jõudsin ikka ja jälle järeldusele, et naised ei suuda kunagi päriselt armastada. Naine ei armasta siis, kui tal on selleks loodud soodne võimalus, vaid kurvastab hoopis täitumata jäänud unistuste pärast, püüab oma haavatud uhkust uuesti üles upitada, kahetseb käest lastud võimalusi ja peab seda kõike armastuseks. Samas andsin endale aru, et selline mõtteviis on Maria suhtes ülekohtune. Kõigele vaatamata ei saanud ma teda ühele pulgale teiste naistega. Pealegi olin näinud, kuidas ta ka ise kannatas. Nii suurt kurvastust ei saanud põhjustada ainuüksi kaastunne minu vastu. Ka tema kannatas, sest igatses midagi, mida ei suutnud leida. Kuid mis see oli? Mis oli minu juures või õigemini meie suhtes puudu?” (lk 106)
Teksti üks hämmastavamaid kohti on see, kui Raif tunnistab kohe suhtlemise alguses, et Maria meenutab talle ema. See on üpris võigas, eks muidugi räägitakse, et mehed mitteteadlikult otsivat oma armastatutes ema (oeh), aga et seda niimoodi otse välja öelda … päris jube. Kui postituse algul sai viidatud sadomaso klassikale, siis mingil moel võiks Raifi pidada üsna masohhistlikuks - ta teeb enamvähem kõike seda, mida Maria käsib, sest noh, tema ütleb nii ja ta elabki vaid vaimustusest selle naise vastu; ka kõik muu elu ongi vaid tuimalt teiste teenindamine. Ja mälestused.
Raif on muidugi ka hea näide introverdi maailmast, kes otsib oma rahu ja selgust, aga muidugi ei leia seda selles ülepeakäivas maailmas. Ja eks omal moel ole meil kõigil oma hingehaavad, eks seepärast äratab Raifi ja Maria lugu vast mõnelgi inimesel tüütuid mälestusi.
Järelsõnas jäi vast mainimata, et tegelikult on autorilt varemgi eesti keeles ilmunud raamat - seda küll vene keele vahendusel ja lastekirjanduse nime all: “Väike Hassan” (1954).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar