Valle Taja “Lugemisest – otse ja ausalt”. (Habe 2021)

Noh, kroonilise lugejana ei suutnud ma vastu panna ja suisa tellisin selle endale otse kirjastusest – raamatukogudega läheb ju teadupärast aega. Pean tunnistama, et see osutus päris raputavaks lugemiseks. Tajal on kahtlemata oma kirglik ja intiimne suhe lugemisega, kuid samas hoiab ta kaine teadlasepilgu jaoks tarvilikku distantsi ning pikaajaline tegutsemine valdkonnas annab võimaluse tuua ohtralt huvitavaid näiteid.

Oleme harjunud kuulma, et lugemine on hea, loeksid lapsed ja täiskasvanud ometi rohkem, oleks maailm parem paik; alustagem kasvõi koomiksitest või krimkadest, peaasi on saada inimesed lugema, tekitada lugemisharjumus... kuid see kõik ei olegi tegelikult nii must-valge. Alles viimasel ajal on hakatud tegema teaduslikke uurimusi selle kohta, kuidas lugemine mõjutab meie mõttemustreid ja maailmataju ja selgub, et lugemine on üks vägagi ohtlik hobi. Ja ei, siinkohal ei ole tegemist vandenõuteooriaga kirjastuste ja kirjanike katsest peidetud sõnumitega rahvast mõjutada, kuigi, loomulikult on lugemise kasulikkuse propageerimine, kirjandustundide haridussüsteemis hoidmine, kirjandusfestivalide korraldamine jms kirjandusega seotud inimeste otsestes huvides.

Kui lugemise ohtudest rääkida, siis esiteks võib välja tuua materiaalsed ja füüsilised ohud. Nagu kroonilistel suitsetajatelgi, soovitatakse ka kroonilistel lugejatel kokku lüüa oma aasta raamatuarved – see võib nii mõnegi lugemissõltlase (või raamatukoguja) lõpuks ometi aru saama panna, et tal on probleem ja sellega tuleks midagi ette võtta. Ohtlik on ka raamatute korjatav ja tekitatav tolm, paberilõiked, mis võivad põletikku minna (eriti soojades ja arengumaades), raamatuparasiidid (väikesed lestalised jms, mis raamatute vahel elavad ja võivad allergiaid põhjustada jms). Ka kulub raamatute tootmiseks meeletul hulgal puitu, magevett, transpordil eritub kasvuhoonegaase, kaaned sisaldavad üha rohkem plastikut jne. Muidugi võib siinkohal argumenteerida, et e-raamatutega neid probleeme ei kaasne, kuid elektroonikaseadmete tootmise ja elektroonikajäätmetega on oma probleemid. Üksikisiku seisukohast kannatavad ka silmanägemine, tekivad rühihäired, vähesest füüsilisest aktiivsusest halveneb üldine tervislik seisund jne.

Eraldi võiks välja tuua igasugused psüühilised probleemid. Alustada võib lugemissõltuvusega, kus lugemine lisaks kõigele eelnevale hakkab oluliselt häirima ka igapäevaelu ja inimsuhteid; samuti tuuakse mitmeid markantseid näiteid liigsest sisseelamisest – lapsed mängivad raamatudetektiive ja saavad ränku vigastusi, täiskasvanute vildakas arusaam romantilistest suhetest tekitab võimetust luua tähenduslikke lähisuhteid, kõikvõimalikud juhud, kus inimesed hakkavad uskuma, et neil peavad olema maagilised võimed, mida nad pole veel avastanud või et nad on mõne fantaasiamaailma kuningakoja liikmed … kui aus olla, siis need juhtumid olid üsna õõvastavad.

Kuid viimane ning kõige raskemini tuvastatav ja ühtlasi kõige ohtlikum on juba alguses mainitud mõttemustrite muutumine. Lugemine on teatavat laadi meditatiivne seisund, eriti just vaikselt lugemine, mida veel keskajal ei tuntud. Inimene muutub justkui passiivseks meediumiks lastes oma ajust läbi võõraste mõtete-piltide-emotsioonide tulva ning isegi kui meile võib tunduda, et me suudame selgesti eristada oma ja võõrast, filtreerida, võtta vastu asju iseenese tingimustel, siis tegelikult saab tekst tervikuna osaks meie aju protsessidest jättes täiesti etteaimamatu mõju ja tugevusega jälje – pärast iga loetud raamatut muutume kelleksi teiseks, seda ise taipamata. Nii filmide kui arvutimängude puhul on juba visuaalsel kujul esitatud informatsioon rohkem nö kehast väljas ja nõnda on ka eristuse tegemine lihtsam. Näiteks selgus ühes uuringus, et lapsed, kes lugesid kolm korda järjest “Kärbeste jumalat” olid pärast palju vägivaldsemad, kui Fortnite'i nimelist arvutimängu mänginud lapsed. Pisut humoorikama poole pealt – Rosamunde Pilcheri andunud fännid ja mittelugejatest kontrollgrupp osalesid testkohtingutel kohtinguportaalide vahendusel. Pilcheri austajad tõid hilisemas tagasisides järjepidevalt esile, et esmapilgul sümpaatsena tundunud vastassoo esindajad osutusid hiljem liiga tavalisteks, nende embused polnud piisavalt “mehised” ning samuti ei olnud nad kunagi ootamatult ja omal initsiatiivil “õigel” ajal kohal, kui naispool oleks oodanud halva ilma käest päästmist, sooja mantlit õlgadele ja kuuma kohvi ning lillekimpu. Pigem juhtus, et isegi ilmsete vihjetega pikitud telefonikõne peale oli neil “kokkulepitud ärikohtumine, androloogi aeg või lihtsalt ei jaksanud pärast pikka tööpäeva enam kodust välja tulla”.

Oeh … mulle tundub, et jõudsin ainult algust pisut refereerida, sest eks edasi tule ka päris õõvastavaid juhtumeid, kus näiteks sügav huvi moodsa luule vastu viis ühe mehe töökoha, pere ja kodu kaotuseni või siis üks vang, kes avastas vanglas enda jaoks sarja “Seiklusjutte maalt ja merelt” ning hiljem sooritas pärast vabanemist võika mõrva (vt “Peata ratsanik”) ainult selleks, et tagasi vanglasse ja üksikvangistusse saada ning elu lõpuni igapäevaelu pärast muretsemata kogu vaba aeg lugedes veeta. Muidugi tuuakse süngete näidete juurde ka lõbusamaid, näiteks ühe pereema bridgetjonestumine...

Igatahes, kohustuslik lugemine kõigile lugejatele. Lõpetuseks tõdeb autor, et lugemisse tuleks suhtuda samasuguse ettevaatusega nagu psühhotroopsetesse ainetesse või retseptiravimitesse. Praegusel hetkel on kirjandusmaailm aga tohutus kaoses, kus igaüks võib manustada ükskõik mida ja samas pole veel jõutud nii kaugele, et tekiksid viisid kaost korrastada ning võimalus kasvõi raamatukogu vahendusel kohtuda nn lugemisdietoloogiga, kes suudaks esiteks selles infohulgas orienteeruda ja teiseks oskaks koostada igale inimesele enam-vähem optimaalse lugemisdieedi. Kõige hullema nähtusena toob ta välja just igasugused Lugemisväljakutsed, mida lugemise propageerimiseks korraldatakse - “See on sama hea kui teha söömisväljakutse, kus igaüks peab ära sööma kilo heeringat, kilo friikartuleid, kilo komme jne. Muidugi jääb enamik meist ellu ja võib-olla ei võta kaaluski väga juurde, ent meie organismi loomulik tasakaal saab rikutud ja selle mõjud annavad tunda veel aastaid ilma, et me sellest ise aru saaksime. Pigem tekib meil läbiloetud raamatute vastu tihti ebaratsionaalne kiindumus ja me loeme üha uuesti ja uuesti seda, mis meid haigeks teeb.”

Selle ebaratsionaalse kiindumuse ja sõltuvuse tugevuse näiteks toob ta Marie Kondo, kes on küll valmis inimesi aitama kõigist üleliigsetest asjadest vabaneda, kuid raamatute suhtes jääb väga leebele positsioonile, sest Kondo meetod on ju lõppude lõpuks ikkagi äri. Inimeste aitamiselt saab raha teenida ainult seni kuni nad selle vastu mässu ei tõsta. Ja raamatud on nii sügav ning ohtlik sõltuvus, millega Kondo ei julge riskeerida. Taja soovitab kõigil, kes päriselt lugemise ohtlikust ja kahjustavast harjumusest vabaneda soovivad, rakendada raamatute puhul tagurpidi Kondo meetodit. Selleks tuleb kindlasti välja visata (soovitavalt prügikasti või ahju) kõik raamatud, mis kättevõttes tekitavad mingi positiivse tunde. Alles võib jätta need, mis tekitavad negatiivse tunde, sest selliseid raamatuid enda ümber nähes ajapikku inimese pilk selgineb, kaob ära soov nõrkusehetkel raamat haarata ning taandub mõistusevastane sõltlaslik hardus raamatute suhtes. Ja kui inimene ükskord tõepoolest raamatut vajab, siis on selle leidmine ja hankimine pingutus ning protsess, mis aitab ära taibata lugemise tegelikku mõtet ja kasu.

Et kõik liiga lootusetuna ei tunduks annab Taja ka soovituse, kuidas õiget raamatut ära tunda. Tuleb lugeda lehekülg, peatükk, lõik – olenevalt raamatust ja inimesest – ning siis raamat käest panna vähemalt nädalaks. Selle nädala jooksul tuleks võimalikult palju igasugusest lugemisest hoiduda ja leida naudingutpakkuvaid tegevusi värskes õhus, sõpradega, lähedastega, üksi looduses või sportides. Siis, kui nädal on möödunud, tuleb vabal hetkel heita voodile selili ja lasta igavusel tulla, kui juba talumatult igav on, siis mõelda, et mida sa sooviksid kõige enam teha, kas lugeda edasi seda raamatut või …? Ja ainult siis, kui tõepoolest just selle raamatu lugemine on ka pärast katseperioodi see, mida soovid üle kõige teha, ainult siis on lugemine õigustatud ja omal kohal! Vastasel juhul on tegemist lihtsalt halva harjumusega nagu kartulikrõpsud, kui võtame pakist aina järgmise ja järgmise ilma, et neid tegelikult vajaksime.

Kannatamatutele on ka kiirtest – tuleb võtta raamat, minna õue ning leida lage inimtühi plats. Siis visata see raamat vindiga nii kõrgele ja kaugele õhku kui suudad. Kui raamat maandub lahtisena, siis tasub lugeda. Kui kaanega ülespoole – tasub vähemalt proovida. Aga kui üles jääb tagakaas või tabad mõnda inimest või akent või autot vms, siis võib selle raamatu julgelt prügikasti visata.

Tagakaanelt:

Valle Taja on õppinud psühholoogiat Tartu ja Melbourne'i ülikoolides. Tema doktoritöö käsitles biblioteraapia rakendamist kinnipidamisasutustes ning edaspidi on ta tegelenud biblioteraapiaga erinevates raamatukogudes üle maailma. Kuid aastatepikkune praktiline töö raamatukogudes on autorile ühtlasi avanud ka lugemise pahupoole. “Kirjandus on nagu ravim – õige kogus õiget asja õigel hetkel võib omada imelist tervendavat mõju. Kuid vale kogus valet asja valel ajal on mürk.” Käesolev raamat on aus ja ilustamata käsitlus sellest, mida raamatud meiega teevad. See raamat peaks kuuluma iga kooli kohustusliku kirjanduse programmi.

(Kaanepilt: Iain Welch, https://iainwelch.co.uk/bear-reading-in-the-bath/; kaanekujundusel tänu Liina Valtile)

Mudlum: Linnu silmad

 

Täiega tore raamat, aga ajju enda jaoks eraldi mulku ei teinud.

Kõvade kaante ja piltidega (millest ma midagi muud ei tea, kui et "mustvalged", ma pole pildiinimene), rida lugusid - vist 12 või umbes nii - ja mitte midagi ei juhtunud. Kõigi nende jooksul!

Ei, eksin - sündmusi oli tegelikult küll. Ühes loos üks, teises teine, enamikus ... nojah, enamikus ei olnud midagi, aga ühes oli täitsa mitu lausa vägivaldsetki episoodi!
Lihtsalt kõik lood olid keskendunud jutustajahäälele, tema tunnetustele, tema tajudele. Kord oli kõht haige, siis ei saanud magada, siis oli vaja muudkui remonti teha ja sisekujundusi koostada ja mitte kunagi ei tulnud välja ja ... 

Jah, see on raamat paljudest eri moodi inimestest, aga kõik nad on kuidagi ... sarnased. Mitte halvas mõttes, üldse mitte. Aga nad vaatlevad, tunnetavad kuidagi sarnaselt.
Seda on samuti ühes loos märgatud - et inimesed ongi põhiliselt nii sarnased nagu kilepiimade äralõigatud nurgad, kes paks, kes peenike, kes vana, kes vuntsidega jne - aga PEAMISELT sarnased.

Ma tegelikult ei tea, kas on. 

Aga võibolla on ka.

Igatahes hea tunde jättis see raamat. Tunde, et kõik on, nagu ta on, ilma kangelaste, püssipaukude ja mõrvadeta, aga meie sees on ikkagi NII PALJU. 

Mis siis et sisukord on täiesti vale, pea ükski leheküljenumber ei haaku selles raamatus tegelikult algava loo tegeliku lehenumbriga, ikkagi on hea raamat. 

Lihtsalt mitte imeline, vaid ... voogav.
Nagu tavaelu mõnedel.

Kultuuritarbija 60+
Sirp

Looming

ERR
Loteriis varem

Kir Bulõtšov - Päästke Galja! (Läbi valu ja vaeva, 2020)

 

Tegu siis paroodiaga “Stalkeri” filmi ja Strugatskite “Väljasõit rohelisse” ainetel. Eks paroodia avaldamine niisuguses valikkogus pani vähe kulme kergitama (no autorilt võinuks võtta mõne teksti, mis jätkanuks näiteks Gusljari maailmas), ent eks siis ilmakuulus film ja pealekauba Strugatskid kah.

Ekskursioonil tehasesse kaob Galja nimeline tüdruk tehase kõrval laiuvasse Tsooni. Tüdruku päästmiseks organiseerib tehase direktor salajase päästegrupi ning stalkeri juhtimisel kogeb see kolmeliikmeline grupp Tsoonis õige õõvastavaid juhtumeid ja olendeid. Aga Galja leitakse.

Loo lõpuks selgub Tsooni tõeline olemus, mis on küll igati Strugatskite algteksti vaimus moodustis, ent suuresti teistsuguse rõhuasetusega. Tavaliselt on paroodia kohta lugemine (ja selle ettekujutamine) pahatihti vaimukam tegevus kui paroodia enda lugemine (oh issand, meenub hiljuti läbitud Tom Holti orkide teemaline romaan) - sest noh, kui kaua autor ikka suudab teemat värskelt kasutada. Nii ka selle teksti puhul on vast loo huvitavamad hetked tegemistel enne ja pärast Tsooni (ehk siis lõpuks selgub, mis koht see õieti on), kohapeal läheb see vähe tuimaks questiks.

ulmekirjanduse baas

Mark Lawrence - Sleeping Beauty (Road Brothers, 2020)

 

Lugu paigutub hilisemasse aega kui “The Prince of Thorns” ning jutustab Jorgi järjekordsest kokkupuutest Vanaaja imedega, nimelt satub ta rännates vangi ühte eksperimentaallaborisse ning oma elu päästmiseks peab ta kõigepealt ohtu seadma inimkonna tuleviku, ähvardades purustada miskit eluohtlikku viirust sisaldava viaali - aga kui ta purustaks selle laboris, hakkaks seal tööle enesehävitusmehhanism, mis põletaks punkri sisemuse elutuks, selle käigus muuhulgas hävitades seal pesitsevad tehisintellektid.

Muidugi, Jorg purustabki selle viaali - nagu esimeses romaanis näha, siis on tal kogemust … selliste vanaaja imede käsitsemisega.

Seda teksti oleks fantasyks vähe vale nimetada, tegemist päris puhta teadusliku fantastika looga. Muidugi, kuivõrd mul pole aimu triloogia (ja järgmise triloogia, nagu vihjab autor järelsõnas) arengutest, siis jääb selle teksti mõistmine vähe kaugeks. Eks pealkirjast lähtuvalt on siin võimalik ka paari muinasjuttu tunnetada.

Neil Gaiman - How to Sell the Ponti Bridge (M Is for Magic, 2008)

 

Nii vähe kui olen lugenud Gaimani varaseimat proosat 1980.  aastatest (varem siis “The Case of the Four and Twenty Blackbirds”) pole tegelikult just meisterlik. Tekst on selline tubli punktist A punkti B liikumine ning intriig lahendatakse ega jää edasi painama. Et siis selline … korralik proosa, maailm on tihti fantastiline, aga samas ei pane just vaimustusest oigama, pigem jääb selline proovitöö maitse suhu.

Nii kirjeldatakse selles loos ühes kelmide klubis, kuidas üht kelmust sooritada (vaata pealkirja) - kuulajad on igati põnevil, mis sest et tegu on üsna klišeeliku lahendusega (või äkki see ongi autori poolt meelega?). Aga noh, sellel maailmal on palju fantastilisi elemente, kasvõi näiteks tennispallidena kasutatavad deemonipead ja mis kõik veel.

Ent nagu eelnevalt mainisin, vähe meistrieelne töö inglise kelmihuumori võtmes.

Dominik Parisien, Navah Wolfe - The Mythic Dream (2019)

 

Kui koostajate eelmine antoloogia “Robots vs. Fairies” oli teemast hoolimata igati loetav ports nüüdisulmet, siis käesoleva antoloogia teemaga (ehk siis müütide taaskasutused) võeti minu jaoks liialt suur tükk katki hammustamiseks ning tulemus on parajalt hambutu ja samas pretensioonikas ulme, mis küll käsitleb müüte uuest vaatenurgast jne, aga samas ei moodustu sellest uut kvaliteeti - paistab, et vaid müüte tundes saad neist tekstidest täiselamuse; vaid üksikud loodvad eraldi võetava maailma.

Ja kui teemaks on müüdid kitsama piiranguta, siis jah … asi on liialt laiahaardeline, ning mõnelgi puhul pole algtekstist kuulnudki. Et lugesin raamatut pikemate vahedega, siis enamus muljeid on praeguse postituse kirjutamisel ununenud; uuesti üle lapates on meeldejäävamaid tekste ehk neilt autoritelt: Martine, Hernandez, Machado, El-Mohtar.

Ja kui veelkord tõele näkku vaadata, siis tuleb 18 loo keskmiseks hindeks 4,2 - mis on muidugi hulga masendavam number kui viimati kokkuvõetud antoloogia “Escape Pod” puhul, kus selleks oli 4,6 (mis tundus siis ikka harjumatult madal keskmine).

• Phantoms of the Midway • Seanan McGuire 4/10

• The Justified • Ann Leckie 3/10

• Fisher-Bird •  T. Kingfisher 5/10

• A Brief Lesson in Native American Astronomy • Rebecca Roanhorse 5/10

• Bridge of Crows • JY Yang 5/10

• Labbatu Takes Command of the Flagship Heaven Dwells Within • Arkady Martine 5/10

• Wild to Covet • Sarah Gailey 4/10

• !Cuidado! !Que Vienne El Coco! • Carlos Hernandez 5/10

• He Fell Howling • Stephen Graham Jones 4/10

• Curses Like Words, Like Feathers, Like Stories • Kat Howard 3/10

• Across the River • Leah Cypess 3/10

• Sisyphus in Elysium • Jeffrey Ford 4/10

• Kali_Na • Indrapramit Das 4/10

• Live Stream • Alyssa Wong 5/10

• Close Enough for Jazz • John Chu 4/10

• Buried Deep • Naomi Novik 5/10

• The Things Eric Eats Before He Eats Himself • Carmen Maria Machado 4/10

• Florilegia; or, Some Lies About Flowers • Amal El-Mohtar 4/10

Anil Menon - The Robots of Eden (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Lugu lähituleviku ühiskonnakorrast, kus osa inimesi on nö Võimendatud (“Enhanced”) ja osa siis Mittevõimendatud (“Unenhanced”) ehk tavaline homo sapiens sapiens. Võimenduse sisu jääb õieti lahti seletamata (millegipärast viitab peategelane paar korda endale kui “posthuman”), igatahes on sel tehisintellekti taust ning põhivõtteks näib olevat tarbetute emotsioonide võimust võtmise nullimine, mis siis tagab inimese stabiilse toimimise (hmm, nagu miski depressiooni superravim).

Siin loos indialaste suhtepundar - abielupaar teeb läbi lahutusprotsessi, mees jääb Indiasse edasi elama, naine lapsega jääb türklasest armukesega Bostoni elama. Kõik kulgeb valutult (nad on Võimendatud ja teevad seega ratsionaalseid otsuseid), kuni hiljuti võimendatud laps reageerib vanemate lahutusteatele õige nö vanaaegselt. Õnneks võtab lapse võimendus tema üle kontrolli ning mõne aja pärast võtab temagi toimuvat ratsionaalselt.

Loo teine külg on aga meeste (ehk siis eks-abikaasa ja armukese) jutuajamised - türklane on tuntud autor, kes peale võimendamist pole aga ilukirjandust kirjutanud. Ärimees oli varem suur lugeja, aga viimastel aastatel on lugemisisu üle läinud. Üleüldse, raamatuid loevadki vaid need mittevõimendatud, sest noh … kunst ja ratsionaalsus ei käi just kokku. Ning türklane võtab vastu otsuse, mis võimendatutele on arusaadav, aga tavainimesed võtavad seda hulga dramaatilisemalt.

Jutt kulgeb üsna rahulikus tempos ning justkui illustreeribki seda võimendamise efekti inimeses. Kõik on justkui kena, aga noh … kõik ongi ratsionaalne. Seda häirivamalt mõjuvad mitmesugused juhtumid, kui on kokkupuude nö vanaaegsete emotsioonidega - kas siis värskelt võimendatud lapse reaktsioon vanemate lahutusele või siis mittevõimendatute reageering türklase otsusele. Ja muidugi meeste arutelud nö vanamoodsast maailmast.

Tere tulemast tehisintellekti avitatud paremasse tulevikku.

Helju Rebane - Jutustused (Õige valik, 2021)

 

Kogumiku lühemate juttude osa (raamatu teine osa on lühiromaan “Altrus”, sellest püüaks ehk eraldi kirjutada) on kenasti 20. sajandi (“pehmema”) ulmekirjanduse traditsioonides kirjutatud kirjandus. Ehk siis jutud, kus ulmeline taust on oluline (näiteks robotid või rännak teistele planeetidele), aga pearõhk on siiski puändil. Tekstid toimuvad enamasti lähitulevikus, kus nö tehniline progress on avardanud kõiksugu võimalusi, aga inimeste põhiolemus on ikka stabiilselt tuttava toimemehhanismidega. Ühesõnaga, need tekstid võiks olla loetavad ka tavalugejatele, teadusliku fantastika osa pole kontimurdev, oluline on lõpuks ikkagi see, kuhu see (tihtipeale suhte)draama omadega jõuab ning millised üllatused ees ootavad.

Kui eelmises lõigus sai öeldud “20. sajandi ulmekirjandus”, siis sellega kaasneb tihtipeale “keskealise valge mehe” taak. Nii on ka Rebase tekstis minajutustaja vaatepunkt eelkõige mehe oma (sellest erineb järsult “Ristsõnamõistatus”, aga eks see ongi omamoodi düstoopiline maailm), kel tuleb rinda pista nö kavalate naistegelastega, kelle motiivid pole meeskangelase jaoks just kõige arukamad ja tihtipeale destruktiivsedki. Veidi … ootamatu lahenemine - muidugi, miks peakski naisautori puhul eeldama võrdõiguslikkusega positiivsemat suhestumist. Oleks huvitav kuulda mõne feministliku vaadetaga lugeja arvamust nende juttude kangelaste ja antikangelaste “tõest ja õigusest”, minu meelest on see ootamatult vanamoodne.

On ka kaks puhtalt meestemaailma lugu (“Mis saab pärast” ja “Ootamatu edu”), mis paradoksaalselt on ehk enim muljet avaldanud tekstid (robotilood on päris vahvad); mõlemad on kui pikad anekdoodid … ja kui järele mõelda, siis mitmedki tekstid on võetavad (musta) huumorina (puänt, eksole). Ja kui midagi veel kiita, siis tegelikult siin polegi ühtegi otseselt nõrka teksti, lihtsalt mitmel puhul tekib küsimus, et noh, “keskealise valge mehe” ulmekirjandus või nii.

Kadunud või õigemini taasavastatud eesti autori puhul oleks kirjastuselt oodanud, et raamatusse on märgitud tekstide ilmumiskohad, takkajärgi selgus, et näiteks ajarännulugu Immanuel Kanti teemadel on ilmunud Rebase esikraamatus “Väike kohvik” (seda kergelt lehitsedes näis, et mõndagi seal ilmunust on kasutust leidnud lühiromaanis “Altrus”); “Minu pea” ja “Taruaeg” muuhulgas “Tuumahiid 3” kogumikus.

Fran Wilde - A Catalog of Storms (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Tekst on ilmunud aasta parimate ingliskeelsete teadusliku fantastika lühilugude antoloogias ning ma ei mõista kuidagi, miks see pole hoopiski fantasy’na loetav (muuhulgas on see taastrükitud Paula Gurani valitud tumefantaasia ja õõva aasta parima lühijuttude antoloogias) - mis siin siis õieti … reaalset on? Mis on reaalset maailmas, kus ilmastik (või siis kliima?) püüab allutada inimsugu, aga selle nähtuse vastu on astunud erivõimetega inimesed, kes piisava posimise abil püüavad mahendada ilmastikunähtusi. Kuidas see … science fiction on?

Lugu ise on muidugi õige poeetiline ja kurblik - kuidas nende ilmainimeste kutsumus on laias plaanis ühiskonnale kasulik (ilmale on võimalik vastu hakata ja elusid päästa), kui ka needuseks (pere kaotab lähedase; tema saatuseks on lõpuks mõnele ilmanähtusele alla jääda).

Kui nii võtta, siis võiks see olla ehk kergelt sugulane Jemisini “Lõhutud maa” temaatikaga, ainult et … mitte nii totalitaarne.

S. L. Huang - As the Last I May Know (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Südantlõhestav lugu noorest tüdrukust, kes on nö tuumakohver - et seda relva käsitseda, tuleb vastava külmrelvaga tüdruk surnuks pussitada. Ja seda saab teha vaid selle riigi president. Ja kes ometi tahaks riigi nimel väikest armast tüdrukut tõurastada?

Aga probleem siis selles, et aastaid on kestnud sõda ning nüüd viimaks on jõudnud vaenuväed nende kontinendile ning riigi allajäämine hakkab üha selgemalt kohale jõudma. Kuid kes küll tahaks väikest tüdrukut (kes pealegi luuletab ja on selles vägagi veenev) surnuks pussitada, et relva käivitada?

Nagu näha, meenutab tekst mõneti le Guini Omelase lugu, aga pole küll nii kompleksne nagu too klassika, jääb vähe nagu kaasaegseks muinasjutuks. Autor ehitab pinget ja pakub kõiksugu emotsionaalseid härdushetki (tüdruku õlule pandud missioon! Poeesia kirjutamine! Kas president tapab riigi nimel! Kas tüdruk päästetakse!), aga see jääb, noh, enamasti emotsionaalseks.

Noh, igal juhul on see võitnud parima lühiloo Hugo ning tekst loetav Tori lehelt.

Raul Sulbi: Eesti ulme XXI sajandil

 

Eiteks, et see öeldud, selge ja klaar oleks: raamat teeb seda, mida koostaja lootis: annab Eesti ulmest väga hea, põneva ning esindusliku pildi.
Mul tuleb pähe vähe mitme-autori-antoloogiaid, kus ei ole ühtegi otseselt HALBA lugu ning siin ei ole.
Et on mitu "noh, jah, käib kah", on ootuspärane 7 ja poolesaja leheküljega tellise juures, eks ole. Sellist mahtu ainult mulle meeldivate lugudega täita oleks tõenäoline vaid siis, kui ise koostaja oleksin. 
Antoloogia on nii mahukas, et mul ei õnnestunud kõiki autoreid siin täägidagi - blogger ei luba nii suurt tähemärkide hulka! Lahendasin asja nii, et pikkade nimedega autorid läksid esmajoones välja, kui neilt just mitut lugu teoses ei olnud. 
No sest kuidagi tuli valik teha!

Ning, et see samuti öeldud ja klaar oleks: selles kogus on ka hirmus häid jutte. Rohkem, kui kehvapoolseid. Nii häid jutte, et vaimustus, vaimustus, uskumatu, et SELLISED lood on mul seni märkamata jäänud! Oo! Mm! Jaaaa!!!!

Aga -  alati on aga, eks? Antud juhul on see "aga" juttude järjestusest tekkinud vaeva kohta käiv.

Lood mis mulle vähem meeldisid, olid pea kõik raamatu teises pooles ja kui ma alguses ka kilasin vaimustusest, lõppemotsioon ei ole päris ... sama.

Kuigi - täiesti objektiivselt ja maailmavaatest kallutamatult öeldud - see ON hea antoloogia, need ON kõik head lood (kuigi mõned suuremate miinustega) ja kui ma vihastasin lõpuks korduvalt selle või tolle autori liiga ekreliku maailmapildi peale, siis noh - enne oli 600 lehekülge, kus ma sel teemal üldse ei vihastanud.

Ei tulnud pähegi.

Lihtsalt kui alustasin kolmandat juttu järjest, kus peategelastel nimed nagu Kalevipoeg, Tiia, Õilis, Aire, Ilmar ja Ants, mul tuli neist "puhas eesti värk, valge viin ja "Tere" piim" tüdimus peale. See oli veel ainult tüdimus, mitte midagi kangemat.
Ent kui seejärel anti ette veel jutte, millest otsesed šovinism ja fašism täiesti varjamatuna ideoloogiliselt läbi tilkusid, hakkas vastik.

Et noh. Antoloogia on hea. Aga kui sul juhtumisi ei ole maailmapilti "keskealine valge mees on kõige lahedam inimühik maailmas, tema vaatekoht ainus vaatekoht, mis midagi loeb, kuigi muidugi on ka keskealiste valgete meeste hulgas tobedaid pehmosid ... igatahes kõigile teistmoodi inimestele kui šovinistlik fašistlik isik võib peale astuda ja HEA ONGI", võib tolle antoloogia lõppu lugedes paha hakata. 
Mul hakkas. 
Aga see oli ainult lõpp, eks? Enne oli 600 ja peale lehekülgi, mille jooksul oli vahel naljakas ja vahel imeline, enamasti põnev ning no palun, PALUN ärge minu lõpuemotsiooni pärast küll lugemata jätke, eks? 
Sigahäid jutte oli jumala mitu!

Sisukord

1. Roos ja lumekristall (2006) -  Indrek Hargla

2. Ultima Cthule (2008) -  Laur Kraft

3. Tähtede seis (2003) - Andre Trinity

4. Tuhkhall (2001) -  Hiram

5. Käilakuju (2019) - Kell Rajasalu

6. Kogu maailma valgus (2013) - Veiko Belials

7. See maailm on mulle! (2014) - Maniakkide Tänav

8. Kaelani vaakumis (2012) - Maniakkide Tänav Joel Jans

9. Vihma seitse nime (2014) - Heinrich Weinberg

10. Teise päikese lapsed (2015) - Reidar Andreson

11. Kosmodroomidest kaugel ja üksildasem veel (2013) - Veiko Belials Joel Jans

12. Ümberistumine (2003) - Kristjan Sander

13. «Üht teistsugust algust» (2001) - Meelis Friedenthal

14. Raske vihm (2017) - Manfred Kalmsten

15. Apelsinikollane (2004) - Elläi Tuulepäälse

16. Joosta oma varju eest (2011) - Triinu Meres

17. Seal, kus voolab valgus (2012) - Veiko Belials

18. Tänulik Olevipoeg (2018) - Mann Loper

19. Veenuse kuninganna (2017) - Jaagup Mahkra

20. Vabavalla kaotamine (2017) - Heinrich Weinberg

21. Õpilane (2003) - Karen Orlau

22. Valendab üksik prooton (2017) - Siim Veskimees

23. Raudhammas (2010) - Indrek Hargla

Lingid on konkreetselt minu viimase lugemise käigus tekkinud loterii-muljetele. Ei ole nii, et ma reageerisin ainult parematele lugudele (EI, päris mitu väga head lugu jäid reaktsioonita) ega isegi neile, mida varem lugenud polnud.
Ma reageerisin, kui tundsin, et mul on midagi öelda.
Ainus kriteerium. 

Indrek Hargla: Raudhammas

 Alustan seekord looülese arutlusega.
Kuna see juhtus teise sama raamatu jutuga järjest, ärkas mus küsimus, kas lugu, mida lugedes on näha ja tunda autori kirjandusvälist poliitilis-elukorralduslikku vaadet, tema isiklikku hea-halb skaalat, ongi alati halb?
Või on halb ainult konkreetselt minul, kui mulle ei meeldi see maailmavaade, mida autor esindab, ja kui tema suhtumised on minu omadega sarnased, võtan rõõmuga nii loo kui maailma vastu? 

Selles konkreetses loos on palju rahulikku tänapäeva-lähimineviku elu, peategelane-mees on oma diplomaatilisest esindajast kaasal Kopenhaagenis kaasas ja pool lugu on väga ... malbe ja rahulik eluolu kirjeldamine. 
Et peategelane stalkis oma tulevast naist enne nende tutvumist tugevalt, teadis tema kätekreemi marki ja kõiki raamatuid, mis neiu raamatukogust võttis, teadis peast tema tunniplaani ja et ta igal reedel Tallinnasse sõidab, oli algul väga häiriv lugeda. Aga kui tegelased käima hakkasid, abiellusid, mitmes-setmes aasta juba jooksis, see võikus nagu ... ununes. Näed, mees peseb pesu ja teeb süüa, sest kaasa on tööhull diplomaat ja pole asigi, eks ole! Normaalne!

Aga siis tuleb ajas rändamine, süsteemikindel pidev topeltelu viikingiajas ja tänapäevas, ning minus lugejana korraga helisevad kõik häirekellad. 
Ta teeb toreda naistegelase, kes vihkab feminismi (minu küsimus oli kohe "kuidas saab feminismi vihata üldse??? See on ju ... ainus võimalik vaade inimeste eludele, kui vähegi mõtlema hakata?!"), izver, peategelasel oli hetk, kus ta ütles, et eestivenelased panustavad siinsesse kultuuri peamiselt street-violence´iga ja tundub, et ta väljendas seal autori arvamust, ja mind nii häirisid korraga kõik need maailmavaatelised küsimused nii väga, et raske oli lugu jälgida üldse.

Oo, selge, miks mõned minu lood on saanud täiesti arusaamatu kriitika osaliseks ja miks mu naljaga kirjutatud jutt ("teen sellise loo, nagu eeldatakse, et naine kirjutab") ongi ulmekogukonna jaoks mu parim lugu. Ilma irooniata. 
Sest tõesti, mul ju ka tilgub maailmavaade igal leheküljel läbi. Ning kui see segama hakkab, on raske lugu uskuda, tegelasi uskuda, kõik on ju VALE?!

Kui nüüd "Raudhamba" juurde tagasi tulla, siis taaskehastajaid, kellega peategelane kokku puutuvat näis (kuigi hiljem selgus, et nad rändavad ka päriselt ajas) tunnen ma ise ka. Jap, nad ongi umbes sellised. 
Ainult päriselt inimesi ei tapa.
Kopenhaageni elu detailid tunduvad samuti ehedana. Mulje, et kirjanik tunneb asja, millest ta kirjutab, on alati tore. Sellega haarab ta lugeja kaasa - Hargla haaras minu - ja "see on lihtsalt lugu, mida jutustab mingi mitte eriti tore vend" tuleb pähe alles siis, kui jälle midagi uskumatut (minu maailmapildiga mitteklappivat) juhtub. 
Minu maailmapildiga klappis ilusti "Läti koolinoorte spartakiaad vabamaadluses", ent eesti päritolu iidne naine, kelle sõnad alles hommikul eestikeelsetena ajus registreeritakse, tundus nii ebatõenäolisena, et loo päris lõppu lugesin jälle pika hambaga ja endamisi uskumatusest mühatades.
Ei, see oli üpris kena lõpp tegelikult. Kuid ma olin mõnedest lausetest nii häiritud, et ...
et siiamaani olen häiritud. 
Ei, tegelased ei ole autor. Lihtsalt mingit maailmapilti (näiteks "sedasi inimesed võivadki mõelda, see on loogiline minu vaate järgi") annavad nad edasi ka siis, kui autor nendega üldse nõuski pole ja - mul on hirmus.

Sest minu maailmas on inimesed ilusad ja head ja iga kord, kui keegid näo, nime ja isiksusega isikud (anonüümsed keegid kommentaariumites ei loe) teistmoodi käituvad, on mul hirmus.
Ehk siis: alustasin teoreetilise mõtisklusega, lõpetasin sügavalt isikliku tõdemusega.
Seekord sai sedasi.

Mis loeb?

Ulmeseosed

BAAS

Cormac McCarthy - Child of God (1989)

 

Autor ei üllata ehk tulemuseks on üks parimaid masendavatest raamatutest, mida olen lugenud. Ehk siis Lester Ballardi hullumise lugu, mille jooksul metsistunud erak hakkab sarimõrvariks, et natuke … kogeda naistega lähedust. Kahjuks valib ta selleks õige nekrofiilse väljundi.

McCarthy minimalism on muidugi lummav ja jõhker. Maaliline loodus ja jõhker inimsugu. Sest pea kõik inimesed, kellega Ballard kokku puutub, pole just humanismist pimestatud. Samas ei saa ohvreid ühe mütsiga lüüa.

Aga milline painav maailm. Lihtne oleks öelda kolkamentaliteet. Liiga lihtne. Läheduse otsimine, võimetus läheduseks, see on vast universiaalne. Autor keerab selle ehk äärmuslikuks. Kuigi reaalsus pakub alati hullemaid äärmusi kui fiktsioon. Sest läbinisti haigeid ei avaldata või jäävad perifeeriasse. Vist. 

Ei saa öelda, et McCarthy romaane saaks just iga aasta lugeda. Õnneks on mul mõningane varu.

“Me and Bill Parsons was goin to go birdhuntin this mornin but I don’t reckon we will now.

Bill Parsons eh?

He’s got a couple of good dogs.

O yeah. He always has the best dogs. I remember a dog he had one time named Suzie he said he was a hellatious bird dog. He let her out of the truck and I looked at her and I said: I don’t believe Suzie’s feelin too good. He looked at her and felt her nose and all. Said she looked all right to him. I told him, said: I just don’t believe she’s real well today. We set out and hunted all afternoon and killed one bird. Started walkin back to the car and he says to me, Bill says: You know, it’s funny you noticin old Suzie was not feelin good today. The way you spotted it. I said: Well, Suzie was sick today. He said yes, she was. I said: Suzie was sick yesterday. Suzie has always been sick. Suzie will always be sick. Suzie is a sick dog.” (lk 49)

Rich Larson - Contagion's Eve at the House Noctambulous (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Selle jutu lugemist alustasin õige mitu korda ja ei saanud esimesest lehest kaugemale ning tänu sellele läks ka lörri plaan see antoloogia algusest otsani koostamise järjekorda järgides läbi lugeda. Aga kui nüüd viimaks jõupingutusega sai loetud, siis … polnudki nii loetamatu värk. Senimaani pole Larsoni loome mulle kohale loksunud, näib selline … korralik kirjutaja kõigile, suurema sädemeta.

Aga nagu öeldud, see tekst on loetav ning tegu on õige veidra postapokalüptilise maailmaga, kus siis tegu (nomanüüdeitea) posthumaansete (?) olenditega, kes peale inimkonda tabanud hävingut on nüüd Maa valitsejad ning teevad seda kõiksugu geneetiliste manipuleerimiste jms abil. Aga miski inimlik pole neile võõras ja mida ebainimlikum, seda parem. Eksole. Nii on selles loos kahe venna mõõduvõtt, mis lõppeb noorema venna õige jõhkra nö ühiskonda initsieerimisega.

Tegelaskujude välimuse mõistmiseks jääb mul ingliskeelsest sõnavara mõistmisest mõndagi puudu, aga igal juhul on nad … vast ehk meie jaoks vastumeelse välimusega (nagu on näha ajakirja kaanepildilt, kus tekst algselt ilmus).

Siim Veskimees: Valendab üksik prooton

Tegelt on jutt põnev ja hoogne. Lisaks on seal maailm, mis on kui EKRE märg unenägu, peategelased olid nii ühesugused, et läksid pidevalt segi ja kuni lõpuni ei saanud ma aru, kumb siis oli see "päris" maailm ja kumb "ühe prootoni liikumise muutmisel sündinu".
Kirjeldatud ülifašistlik maailm on korraga võimatu (sellise põhja peal ei saa midagi toredat tulla, garanteerin) ning kohutavalt jäle ja mul oli lugedes KOGU AEG: "See on nii rõlge maailmapilt, mis siit läbi kumab, et tahaks endal aju tagant ära ühendada, kuidas saab olla, et päris inimesed sedasi mõtlevad, et niimoodi kirjutavad?! Aga samas ... jutt ei ole loona halb, peaks ikka lõpuni lugema, saaksin vähemalt risti "läbi loetud, olen pädev arvama, mis värk on!" kirja ...."

Lugesingi läbi.
Loona põnev.
Aga maailmapildina, füüsika-alaselt (ei pea peensutesse laskuma, alustame sellest, et kurat, ei olnud need vana aja laevad nii kergelt ümberaetavad, et merikotkas situb tüürimehele pähe, mees ehmub ning ongi laev kummuli!), inimlikult (aaa, et õnnelik maailm tekkis sellest, kui Saaremaa maavanem vägistab külmas veest ja loksumisest poolteadvusetu Taani kuninga tütre ja sellele järgneb abielu, kusjuures kõik olid õnnelikud ja kindlasti ei olegi see külma merre kukkunud naine šokis ja temaga seksimine pole ju vägistamine, eieiei) ning karaktereid mittesisaldava kirjutisena kohutav ollus.

Kokku: puudulik.

BAAS

E. Lily Yu - Green Glass: A Love Story (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Cli-fi jutt lähitulevikust, kus siis kliimamuutuste põhjustatud erinevad sündmused on küll kõvasti muutnud elukorda, aga siiski rikkad on rikkad ja vaesed vaesed edasi ning hoolimata väga närusest ökoloogilisest ja riiklikust eluolust võivad rikkad endile kõiksugu ekstsentrilisusi lubada.

Nii otsustavad selle loo peategelased - kunstikaupleja ja ärimees - abielluda. Naine tahab, et nende pulmas pakutakse … ehtsat jäätist. Et piimast ja munast ja vaniljest ja mis iganes värki kasutati jäätise tegemiseks nende varajases nooruses - uue maailma tingimustes pole neid võimalik kätte saada - pole enam kohti, kus lehmi karjatada jms. Aga raha ja tutvused teevad imet.

Mingis mõttes on see justkui kirjeldus maailmast, kus ongi meile tuttava elukorralduse viimased päevad jäänud ning ees ootab täielik kokkukukkumine. Kui muidu olen autorilt lugenud pigem fantasy laadis tekste, siis selline preapokalüptiline  lugu oleks tema puhul justkui midagi täiesti uut - autor hakkab täiskasvanuks saama! (Nali muidugi, teaduslik fantastika pole mingi püha lehm.)

R. A. Lafferty - Ride a Tin Can (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

 

Mingil moel meenutas see lugu Dicki “Beyond Lies the Wub” lugu, kus siis teatavasti tehti igati intelligentsest tulnukast … lõunasööki. Sest ta sarnanes seale. Lafferty lahendab oma variandi veidi keerukamalt ning emotsionaalselt raskemalt.

Shelnid on väiksed olendid, justkui hübriidid seast ja humanoidist, kel justkui oleks teatud intelligentsustase, kuid paljud kahtlevad selles (miks, selgub jutu lõpuks). Igal juhul, nad elavad kogukonnana, nad käituvad nagu kolmeaastased, neil on teatud suuline traditsioon ja ka maailmavaade (kuigi jah, võiks öelda, et primitiivne või nii), ning selles sisaldub (omamoodi apokalüptiline) lugu Taevainimestest, kes käivad shelnite juures ja võimaldavad seejärel neil sõitu nö plekk-karpides.

See lugu on kirjeldatud omamoodi eksoetnoloogilise juhtumikirjeldusena, kus kaks etnoloogi läksid shelneid uurima - enne nende lõplikku hävingut. Noh, juhtumi kokkuvõtteks on neist etnoloogidest järel vaid üks (no keegi peab ju jutustama), sest teine samastub uuritava kultuuriga ning tema saatuseks on siis shelnitega koos Taevainimestega kaasa sõita.

Lugu on õige tragikoomiline, kuivõrd Lafferty puhul justkui ootaks kõiksugu (musta) huumorit … aga tegelikult on see õige masendav kirjeldus genotsiidist, või noh, viisidest, kuidas inimkond teisi elusolendeid kohtleb. Või nii.

Neal Asher - The Rhine's World Incident (The Mammoth Book of SF Wars, 2012)

 

Asheri lühilugu Polity vastu mässajatest, kel soov külvata hävingut ja kaost … ning mitte jääda vahele Polity tehisintellekti turvateenistusele. Organiseeritud plahvatus justkui õnnestub, samuti õnnestub põgeneda, kuid justkui pääsemise asemel algab mässuliste väga kummaline rajalt maha võtmine - selgub, et Polityl on mässajate kohtlemiseks veel hullemaid tehnilisi “vidinaid” kui need ette kujutasid.

Jutt on siis asherlikult adrenaliinirohke ja küllastatud erinevast vägivallast, rääkimata siis tulevikutehnika võimalustest. Oleks muidugi huvitav teada, kuidas see jutt sobitub Polity romaanide tegevustikega, tundub kahtlane, et see võiks olla täiesti autonoomne lühilugu.

Heinrich Weinberg: Vabavalla kaotamine

Alternatiivajalugu Eesti muinasajast.
Mul on raske otsustada, kuidas seda lugu vaadata.

Ühest küljest on jutt VÄGA hea võtmes "pahad ja head puuduvad, on lihtsalt inimesed", vaatepunktide muutumine annab lugejale sellise pilgu sündmustele, mida pole ühelgi osalisel, ja see on tore.

Samas on naissugu ... ma ei viitsi isegi ulguda.
Phmt kõik naisene puudub ühiskonnaelust täiesti, naised loevad lastekandjatena, meeste vere vemmeldamapanijatena ja vahel ka "keegi ei märka teenjatüdrukut, hea!"-salakuulajatena. 

Loos on naisi kaks. Kõik teised, sajad maaisandad ja tuhanded sõdalased, on mehed. Naisi ei mainita ka, kui üks Neist Kahest teemaks pole.
Olgu, üks surnud lapsehoidja on veel naine, jah. 

Ühest küljest mulle nii meeldib ambivalentsus: alles loo lõpus on selge, kes Head, kes Pahad. Ja isegi seal lõpus, kuigi sümpaatia-antipaatia on selgelt tunda, pole kindel, kes siis kui palju ikkagi kasu sai ja kes kui palju kahju sai ja kuidas Kõik Kord Lõppeb.

Teisest mulle nii üldse ei meeldi ühiskondliku usutavuse puudumine - kui loo ühiskonda kujundavad ainult mehed, on järelikult pool teavet lugeja eest varjatud ja krt teab, mis TEGELIKULT toimub. Aga miks üldse rääkida lugu, mis isegi ei ürita tõene tunduda?

Kolmandast küljest: täitsa põnev ju ikkagi!

Neljandast küljest: aga ... aga ... suht kõik tegelased on sarnased sellest küljest, et nad on omal moel  ausad, antud sõnad, mõeldud mõtted ja Omade Heakäik on tähtsad. Natukene on erinevusi just seal, et mõne jaoks on sõber Sõber ja mõne jaoks: "No oli Sõber, nüüd on ... olnud sõber, mis on ka tähtis, aga mitte sedavõrd," ent erinevused on pisikesed ja phmt --- peaaegu kõik on mitte lihtsalt mehed, aga väga sarnased mehed.
Vägisi jääb tunne, et midagi on väga valesti mitte ainult naiste puudumise, vaid ka meeste ühetaolisusega. 

No ma ei tea. 

Loteriis varem
BAAS

Liu Cixin - Pime mets (2020)

 

Õnneks jätkub ilmakuulus triloogia eesti keeles ilmumist ning loodetavasti saame tulevikus selle vilju lõigata eesti ulmekirjandusestki. Sest noh, tegemist on meeldivalt laiahaardelise ja mitte nii angloameerikaliku (kuigi autor kindlasti teab ja tunneb seda) teadusliku fantastikaga. 

Romaani tegevustikku ei tahakski ümber jutustada - ühelt poolt on see mitmel moel üldjoontes kirjas, teiselt poolt läheks tegevustikust kirjutamine vähe spoilerdamiseks. Igal juhul, need Müüripiidlejate paljastatud projektid on päris grandioossed ning Trisolarise vaatlejate põlglikust hinnangust hoolimata igati nauditav fantaasiavili. Kui “Kolme keha probleem” jagunes tegevustikult enamvähem kolmeks - Hiina kultuurirevolutsioon ja selle tagajärjed, kaasaja maailm ja nö Trisolarise aeg; siis see romaan liigub kaasajast paarisaja aasta kaugusesse lähitulevikku ning kõigist sealsetest teadus-tehnilistest imeasjadest (millel on muidugi see Trisolarise seatud alusuuringute blokeering) ja kiiskavatest vidinatest on tulevik üsna kõle. Ja et tegu on ikkagi triloogia keskmise osaga, siis neid läbikukkumisi ja väärotsinguid ikka jagub.

Autor pole teab mis dostojevski, nii kipuvad tegelased olema pigem tüübid kui karakterid (või noh, Zhang Beihai maailmavaade on ehk … liialt võõras). Eks need peamised tegelased kipuvad vahel olema otse üleloomulikult ettenägelikud oma järeldustega (eelkõige muidugi see kauaoodatud kohtumine Trisolarise kosmosesondiga ja sellele järgnenu; Luo Ji oskas kõike oodata), selles suhtes on lugeja justkui manipulaatori malenupp, mitte et koos tegelastega maailma avastaja (ja no muidugi romaani lõpplahendus, millest siis selgub romaani pealkirja olemus). Ja eks ikka ka hiinalik ellusuhtumine, kõik need poliitkomissarid jms (või vahest on Cixin Liu omamoodi vahelüli ida ja lääne vahel nagu Haruki Murakami?).

Kui eelmise romaani puhul sai rääkida ühe peatüki kohandamisest eraldi avaldatud lühilooks, siis seekordses romaanis meenutas üks koht (ehk Luo Ji hibernatsioonist ärkamisele järgnenud ajujaht) natuke tragikoomilist juttu “Curse 5.0”, kus siis samuti üks ammune arvutiviirus teeb kõiksugu ebameeldivusi sätestatud eesmärgi täitmiseks. Ehk on veel midagi, aga ma pole eriti lugenud Cixin Liu lühiloomet.

Nagu postituse alguses öeldud, tegu on väga teretulnud lisandusega eestikeelsesse ulmekogemusse. Samas väga ei kujutagi, millist inglise ja vene keele välist autorit võiks maakeeles enamvähem müüvalt ilmuda (kui näiteks Toledo kirjastus paneks hullu ja tõlgiks Angelica Gorodischeri mõne romaani …), sest noh, milline niisugune tõlge võiks üldse müüa, eksole.

Romaani lemmik-kujutelm on väikse tähelaevade armaada retke algus kütuse hankimiseks … kus lähim võimalik koht asub 10 valgusaasta kaugusel … ning selleni peaks jõudma 60000 aastaga.  Ega jah, retkelistega läheb nagu läheb (to be continued?), aga see skaala ise on võimas, kas pole?

ulmekirjanduse baas

sirgeldaja