Martine on võtnud sumeri
eeposekillud ja viinud need kaugtuleviku kosmosesse, kus piraadikapten /
jumalanna külastab allilma ja tapab oma klanni. Ikka teadmiste nimel, ikka et
aastaajad kenasti vahelduks ja põllud oleks külluslikud.
Selliste vanade lugudega meenub
Jaan Unt ja tema loengusari vanimast kirjandusest. Millise kirega ta ette luges
kõiki neid veidraid nimesid ja kui kaunilt ning dramaatiliselt avanesid iidsete
lugulaulude jõledused, millest siis hiljem vormusid piiblimüüdid. Ja kui loeng
lõppes, lippas Unt auditooriumist välja, pani koridoris suitsu ette ning
tuiskas läbi ülikooli peahoone järgmiste üliõpilaste juurde. Olid ajad.
Aga jah, eks Martine’i loo võlu
olegi see müüdirütmistus hoopis ulmelises keskkonnas, ja see koori kommentaar,
mis saadab piraadikapteni / jumalanna kättemaksuretke. Peaks vist leida
võimaluse autori debüütromaani lugemiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar