Õuduslugu lähitulevikust, mil on
leiutatud viis nö destilleerida inimesest jäljend, mida saab siis inimsarnaseks
projitseerida. Ainult et inimene, kes selle vedeliku endasse süstib, no tal
tekivad lahkunud inimese „elluäratamisel“ õige võikad kaasnähud.
Lugu siis järjekordsest
meediakuulsusest, kelle kallim on äkitselt surnud. Leinameeleolu on muidugi
kõikehõlmav ja halvav, kuni viimaks meediakuulsuse omanik pakub talle ampulli,
kus on olemas mälestus tema kallimast (kuivõrd neiu oli samuti lepingukohuslasest
kuulsus) – meelelahutuses kasutatakse neid elluäratatud mälestusi selleks, et
enneaegse lahkumise korral oleks võimalik lõpetada mõnd filmi või muud
projekti. Stuudioboss soovitab seda ampulli endasse mitte süstida.
Noor leinaja muidugi teeb seda
ning kui viimaks ajutegevus taastub, avastab, et ta armsam on avatarina tagasi.
Ja kohe üldse ei kao kuhugi – ainult et peagi avastab noormees, et see avatar
roiskub või laguneb, nagu see on surnukehadele omane. Meest tabab paanika.
Mingis mõttes üdini traagiline,
samas ka horrorlikult jabur konflikt – mis on muidugi hoiatuseks ühiskonna
võimalikele arengutele jne jne. Tekst on töötlus indiaani müüdist, millest mul
pole aimugi aga eks aimata võib, milline see välja võiks näha – noor jahimees
kaotab armsama, ent saab veel viimase võimaluse varalahkunuga koos olla, aga
midagi läheb valest ning seejärel on jama kaelas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar