Raamatus oleks justkui kolm hoovust - eelkõige humanism (jajah, otsi inimest), rahvalikkus (inimene ongi vahetu kõigi oma heade ja veadega) ja siis kodanluse ajastust nõukogude aega sirgumine (iganenud kommetest jõuab autor kohati koguni kosmosepaatoseni - tõesti, eelkäija kuldsetele kuuekümnendatele!).
Eks see huumor on nagu on: on väga tabavaid hetki ja samas sellist oma ajastu värki, mis nüüdseks on õige puine. Ja kolmandik tekstidest pole kindlasti humoorikatena võetavad, pigem lüürilised või nii. Muidugi on siin küllaga lendlauseid küllaga lendlauseid inimeste kohta. Stiililiselt viskab vahel modernismi, vahel rahvalikkust, vahel nõukogulikku paatost; eks Panso ole küllaga tuttav Smuuli draamadega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar