Lühiromaan Hollandi koloniaalvalduses Indoneesia elust kahe maailmasõja vahel, seda nähtuna läbi seal sündinud hollandlasest poisi silmade, kes elab isa juhitavas teeistanduses ja kelle ainsaks sõbraks on temavanune kohalik poiss. Lugu ongi omamoodi sõprusest, kus hollandi päritolu poisi silme läbi näeb siis kohalikku elu - autor pole andnud talle kõiketeadjat pilku või tagantjärgi tarkust, vaid just selline lapse või hiljem nooruki mikroajalugu, tema vaatepunkt oma perele ja kohalikele, tema aastatepikkune sõprus Uruqiga, nende koht kohalike, segavereliste ja kolonistide ühiskondlikus suhtes.
Loogiline, et selline sõprus on pinnuks silmas kõigile, aga enam sai seda muidugi tunda kohalik, kelle kohaleidmine on hulga keerulisem kui kolonistist järglase oma - ning eks sellest lähtuvalt on ka nende noorukiks sirgumise järel hoopis erinevad suunad ja paratamatu võõrandumine (muidugi, kui paljudel üldse kestab sõprus lapsepõlvest nii kaugele?).
Ei saa öelda, et oleks kolonialistliku tekstiga - see lihtsalt kirjeldab, hinnanguid andmata, kahe poisi sirgumist sellistes oludes; tõesti omamoodi mikroajalugu, seda siis kolonistist poisi silme läbi. Omaette nähtus on keskealine naine Lida, kes Uruqi oma hoole alla võtab ja püüab teda suunata arstiks õppima, aga siin juba segab vahele Teine maailmasõda ja selle järellainetus.
Lidale vastukaaluks on peategelase suhe oma vanematega - või õigemini selle äärmine formaalsus; midagi nii … sisutühja polegi nagu ammu kohanud. Algul kaob ema, seejärel isa, peategelasel pole nendega muud sidet kui puhtalt formaalne järglasesuhe - mitte et ta enamast üldse puudustki tunneks. Näis, kas sellestki võiks midagi sümboolset välja lugeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar