Meelelahutusena on see romaan … päris koleda maailmaga. Kui kaks kolmandikku raamatust on selline Nicholas Eamesi “Kings of the Wyld” (millega (ja miski film “Suicide Squad” võrreldes seda ka reklaamitakse) grimdarki võtmes, siis romaani viimane osa läheb juba õige Michael R. Fletcheri “Beyond Redemption” kanti oma vägivallahullusega (kuigi Fletcheri romaan ongi hullusest; käesolevas pole see just nii tugevalt esil). Ja no epiloog … see annab juhtunule hoopis teise mõõtkava ja loogika.
Lugu siis umbes selline - aastakümneid tagasi oleks kõiksugu jõletiste armee peaaegu hävitanud kogu Essorani inimsoo. Aga viimase lahingu eel põgeneb nende juurest juht Black Herran, misjärel ta vägi langeb kohe kaosesse ja asub omavahel võitlema ning inimesed kasutavad võimalust ning hakkavad riismeid hävitama.
Nad teevad seda lõpuks nii edukalt, kuna leiavad endale uue usu Valgustatute näol, mis eeldab muidugi kõigi ketserite hävitamist nii mõõga kui usu abil (sest ka preestrid omandavad surmava jõu); muuhulgas on nad saanud Essorani tugevaimaks jõuks. Ja romaani alguseks on need Valgustatud võtnud sihiks järgmise linna … kus viimased 40 aastat on see Black Herran inkognito pesitsenud ning tütart ja lapselapsi kantseldanud. Black Herran (kes on nüüdseks siis pigem vanem proua) otsustab linna ja pere kaitseks uuesti kokku saada oma aastatetaguse armee juhid, et peatada Valgustatud ja selle juht Kotka Prints. Tema endised kindralid pole just vaimustatud üksteisega suhtlemisest ning kõigil soov kätte maksta Black Herranile … aga lõpuks on igaühel põhjus, miks veelkord jõud ühendada. Nekromant, vampiir, sõjajumal, ork, piraadikapten ja alkeemik (kaanepildist ei saa küll aru, kes on seal õieti kes). Nendevahelised suhted on leebelt öeldes keerulised ning kõigil on soov üksteisega arveid õiendada.
Aga esmalt tuleb võita Valgustatute armeed ja hävitada Kotka Prints - kes on samuti vägagi seotud Black Herrani minevikuga. Ja algab ohjeldamatu vägivald, kus inimelud on vaid puhas kahuriliha või müüritäide. Ning selgub, et Kotka Prints on hoopis kõvemast puust kui arvati.
Lugu on õige eepilises skaalas, kus samas puudub igasugune nö positiivne idee või kangelane (muidugi, oleneb vaatepunktist); on Kuri ja Natuke Teistsugune Kuri ja Mõneti Teistsugune Kuri. Eks kirsiks tordil on see inimeste poole nö täielik negatiivsus - aga eks romaani vaatepunkt ongi pea täielikult Black Herrani kaaslaste poolelt, mis samas pole niisamuti mingil moel inimlikult võttes tavapärane või mõistlik (jajah, eks ikka tuleb mõelda oma peaga; ja pigem nagu soovid, et see Valgustatute usk saaks maa pealt pühitud (jällegi, millise poole narratiiv nii mõeldes küll prevaleerib)).
Ühesõnaga, meelelahutus, aga õige tume; autor mängib üsna hästi lugeja ootuste, harjumuste ja moraaliga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar