Amal El-Mohtar, Max Gladstone - This Is How You Lose the Time War (2019)

 

Pole ammu lugenud romaani, kus oleks peateemaks armastus. Siin seda on, tõsi küll, lühiromaani vormis. Aga milline tõsiselt  ulmeline armastuslugu! Seda nüüd küll ei osanud oodata.

Niisiis, universumi ülemvõimu pärast kisklevad kaks vastandlikku poolust - nö Tehnika ja Loodus. Ajarändude abil püüab kumbki pool oma agentide käe läbi enda visiooni ja tulevikku esile saada ning võitlus on armutu. Kuid selline totaalne konflikt on kummagi poole juhtivaid agente nüristanud ning kui Tehnika poole Punane saab ootamatult sõnumi Looduse poole Siniselt, hakkavad nad omavahel kirju vahetama (viis, kuidas ja kuhu neid kirjutatakse, on muidugi omaette ooper). Sest vaid kaks sellist spetsialisti suudavad teineteist mõista ning kummagi mängu ilu hinnata. Ettevaatlik tunnustav kirjavahetus muutub peagi (aeg on siin raamatus vägagi suhteline) vajaduseks teineteise järele … ning see ei jää vaid nende kahe teada. Üks armastaja peab nüüd olema tööriistaks teise tapmisel.

Pool raamatut olin enamvähem tõsises segaduses, aga noh, siiski jätkasin, lühiromaan või nii ning pealegi üsna suures kirjas. Ja kui see armastus lõõmama hakkas … eks see ole selline … mitte just tavapärane kohtamine ja õhkamine, pigem Romeo ja Julia miskis äärmuslikus variandis. Aga samas läks põnevaks - kuidas autorid sellise asja lahendavad, või milleni nad üldse välja võivad jõuda. Lisaks ka LGBT maik, kuigi see pole kuidagi esirinnas, on lihtsalt kahe hingesugulase teineteise üpris veider leidmine. Ja no muidugi valik lugejale, et kas Tehnika või Loodus, kumbki poole ekspluateerib omapoolselt vägagi mastaapselt ökoloogiat ja ühiskonda (ja saab seeläbi vastaspoolelt samavõrra vastu näppe).

Tegu pole raamatuga, mida võiks kõigile soovitada, küll on aga see hea meeldetuletus, mida võib kirjanduse lugemise abil teha, enda piire avardada või nii.