18 november, 2022

Ljubov Jakõmtšuk - Donbassi aprikoosid ja teisi luuletusi (2019)

 

Nagu arvata võib, siis üsna tume luulekogu - kuigi vaid 1 tsükkel on kirjutatud mõjutatuna 2014. aasta sõjasündmustest, ülejäänud ikka sellest varasemad tekstid. Ja no need Donbassi tõlgendused.


Kuid sellevõrra intiimsemalt mõjuvad hoopis paar teisest ooperist teksti, ehk siis inimeste läheduse lood. Millest siis alljärgnevalt kogu kõige pikem tekst: no seda ei tahaks tõesti valikuliselt tsiteerida (huvitav, kumb on siinse blogi pikim luulepala - kas see või Maria Lee tekst?).


INIMESED; KELLE KOHTA ÖELDAKSE “PALJAD”


võtsid spordisärgi seljast

kleidi vedasin üle pea

pandlast lahti võtsid vöö

mina rinnahoidjad lahti tegin

sina püksid jalast, sokid jalast

tõmbasid, ja mina

langetasin püksikud - või mustikud -

jah, parem öelda nende kohta nõnda -

ja nüüd me lebame siin voodis

nagu kaks viilu leiba

või nagu kilud karbis,

üksteise lähedal


mu põske käega silitad

su käsi liigub minu kaela mööda alla

sõrmed õlgadel siis peatuvad

“kui kenasti on sinus kõik küll seatud!”

ütled mul, kui korraga näen sinu selja taga

sinu ema piilumas me tuppa

- Andrjuška, kas sa käed pesid ära?

pöörad ennast tema poole, näitad talle pihud ette

tema ulatab sulle purgi puuviljakompotti

ja läheb tagasi kööki

sina pöörad ennast minu poole tagasi

käed naasevad sealsamas

õlgadelt, siis rindadeni jõuad pea

puudutad mind pehmelt

nagu rannaliiv

kuid siis

ma tunnen kuklas ona isa hingeõhku

- mõtle peaga, pisike -

ta õhkab valjult

pööran ennast tema poole,

näen ta ajamata tüükas nägu,

ütlen tal

- millal ma peaga poleks mõelnud?! -

siis pööran ennast sinu poole tagasi


mu enda käsi liigub sinu rinnal nüüd

kui sasin selle hõredamaid karvu

kuid voodi sinu selja taga

jälle kääksatab

sa pöörad selja mul

- Andrjuška, söö oma kompott ära -

sa suudled ema valjult, ütled tal:

- emake, ma tahaks natuke nüüd omaette olla -

tema aga turtsatab:

- ei paista, et sa siin nii väga omaette oleksid -

ja lahkub siis kuhugi

nii et sa

oled jälle minuga

ja sinu käsi minu kõhul

liigub vähehaaval

madalamale

on juba ligi, on nii õrn

on juba nii

ja siis

ma kuulen selja tagant oma vanaema,

too oigab häälekamaltki veel

- seda ma just arvasin, va liiderdaja -

teist nägu lausa läinud -

ja mina

võtan oma kõhult sinu käe

pööran pooleldi end vanaema poole

ja sellesama sinu käega

pearätti lillat silitan,

ja ütlen valjusti:

- ma olen süütu, memm,

ja süütuks nõnda jäängi -

siis pööran ennast jälle sinu poole

samal hetkel sinu selja taga

seisab kevadkuldses pleedis

memmeke, see on

sinu vanaema nüüd -

no mis naisenimi see sihuke on, mis kaashäälikuga lõpeb -

vastaksin, et “minu nimi”,

aga ma jään vait

su käed ma lükkan puusadelt

nii et jaheneb

nii et lausa lumi

sajab meie vahel maha,

justkui kaks tinasõdurit

me hommikuni külmas lebame


aovalgel tuleb koristaja

lükkab lume meie vahelt kokku

siis kaua-kaua sinu rohelisi silmi piidlen ma

sa kaua-kaua piidled vastu

minu pruune nibusid

ja pärast ütlen:

tead, võtame end õige riidest lahti

ja ma võtangi

siis järgemööda seljast

oma isa

vanaema

ema

õe


ja sina nõndasamuti ka oma

ema

venna

vanaema

lapsepõlvesõbra

meelisklemist õpetanud

suhtenõustaja


siis olemegi lõpuks rüüta

inimesed,

need, kelle kohta öeldakse “paljad”

(lk 34-37)



Kommentaare ei ole: