Tõlkija on põhjalikus järelsõnas nimetanud seda romaani omamoodi jaapani “Kevadeks” - kuigi kooliromaani asemel võiks seda pigem nimetada õpetajaromaaniks, kus meie kallist ja tundliku Arnot asendab Tokyost väikelinna saadetud noor matemaatikaõpetaja, kes oma käitumiselt ja tundeskaalalt meenutab pigem rullnokka.
Ja see ongi intrigeeriv - kui senise jaapani kirjanduse lugemiskogemust iseloomustaks kui teatud viisil reserveeritud väljenduse kogumit (ükskõik kui hull see maailm ka on), siis siinne peategelane on õige elav tuulepea, kes pigem reageerib enne mõtlemist; vahest ehk impulsiivne ekstravert (ERRi lehel on esitatud katkend noorsandi noorpõlvest). Mitte et ta oleks mässaja või trikster - lihtsalt, noh, õpetajaks sattunud rullnokk (ja sellistelgi inimestel on loomulikult oma helged hetked ja eetika).
Kes siis avastab, et tema esimese töökoha kollektiiv on õige silmakirjalik ja intrigeeriv ussipesa; ühesõnaga - reaalne inimeste kogum oma heade ja veadega, ainult et … nagu näha, siis närukaelad ja nende jälgedes lömitajad on õiges sõiduvees. Mis muidugi paneb rullnokk-õpetaja vähe ebamugavasse olukorda, kuna teda tahetakse paika panna või noh, sobivaks voolida. Mis on muidugi tokyolasele vähe nörritav.
Niiet jah, kui algul pani paralleel “Kevadega” veidi kulme kergitama - aga kui võtta seda kui õpetajakeskset kooliromaani (kus õpilased jäävad enamvähem halliks massiks), siis muidugi tuleb kõiksugu äratundmist (eks ole, millised probleemid on tiinekatel ja millised täiskasvanutel, vast on need esmapilgul vähe erinevad). Sest milline kollektiiv on üldse … kõigile võrdselt normaalne? Ja no peategelane ise, ta on omamoodi päris hea jäädvustus ühest tavalisest inimesest, kelle lapsepõlv pole mingi Bullerby ja kes parema elu (või äraelamise) nimel teeb seda või teist tööd ning püsib nii vee peal. Sellest lähtuvalt on tekst päris hea sissevaade Jaapani igapäevaellu, mida tõlkija on avanud ohtrate allmärkustega.
“Kui tookord pärast ühiselamuintsidenti olin saanud õpilased vabandust paluma, arvasin esiti, et nüüd on asjaga ühel pool. Kuid selles ma eksisin suuresti. Olin tõepoolest üks lihtsameelne talleke, nagu pansioni perenaine oli öelnud. Õpilaste vabandamisel polnud tehtu kahetsemisega vähimatki pistmist. Nad tegid lihtsalt direktori käsul moe pärast alandliku näo pähe. Nii nagu kaupmees, kes küll koogutab ette ja taha, aga tõmbab sulle siis ikkagi koti pähe, võivad õpilased vabandust paluda küll, aga koerusi ei jäta nad mingil juhul. Kui nüüd järele mõelda, siis küllap maailm nende õpilaste moodi inimestest koosnebki. Ja seda, kes teiste vabandusi ja kahetsust tõsimeeli uskuma jääb ning andeks annab, peetakse küllap lihtsameelseks ullikeseks. Parem oleks juba kohe arvestada sellega, et tavaliselt käibki vabandamine ja andestamine üksnes moe pärast. Ja kui tahad, et keegi siiralt vabandust paluks, pead teda seni taguma, kuni ta päriselt kibedat kahetsust tunneb.” (lk 99-100)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar