Tagasi Sylvanias ja peategelase kaudu kergelt seotud looga “Red as Blood and White as Bone” - kuivõrd seal mainitakse Antol Odoni esiisa Amadeo Odoni (kes tegelikult samuti Antol).
Igal juhul, lugu siis sellest, kuidas sai esimesest Antol Odonist kuulus poeet Amadeo Odon: noormees otsustas peale kohaliku revolutsiooni sündmustes osalemist mõneks nädalaks varjuda Wolfbadi metsades, et seal ringi rännata (jajah, seesama mets, kus elavad need mustad hundid); seal eksib ta aga esimesel päeval ära - hoolimata kaartidest ja kompassist. Viimaks leiab ta ühe metsahüti, kus vanem naine nõustub talle öömaja ja sööki pakkuma - tasuks selle eest, kui noormees järgmisel hommikul lõhuks talle küttepuid.
Peale sööki jutustab naine loo kohalikust lossist ja kunagisest kurjast valitsejast, kelle imeilus tütar sattus ühel üksildasel jõuluõhtul üht väikest poissi aidata püüdes metsarahva jõulupeole … mis muutis neiu elu. Hommikul ärgates Antol seda naist ei näe, lõhub puid nagu lubatud ning läheb edasi, kuni kohtub omakorda kauni neiuga, kes viib eksinud mehe oma külaõpetajast isa juurde: keegi neist ei tea midagi hütist ega vanast naisest, kes seal kõrgemal metsades peaks elama. Nad jäävad omakorda rääkima jne jne; ühesõnaga, mees jääbki sinna ning hakkab kohalikus koolis külalapsi õpetama. See kohtumine vana naise ja tema jutustatud looga jätab sedavõrd kustumatu mulje, et ta püüab neid värsiridadesse valada.
Eks kerge kiusatus oleks Antal/Amadeo Odoni kõrvutada Sandor Petöfiga - kuivõrd ikkagi revolutsioon ja 1846. aasta ja luuletaja, aga samas elulooliselt pole just palju paralleele. Omaette rõhk ole sellel, kuidas jutte räägitakse ja mil moel need kohanevad oludega - kui vana naise versioon oli ikka parajalt paganlik, siis rahvajutte koguva kooliõpetaja ja kohalike variandid on segu kristliku mütoloogiaga (talvisest pööripäevast jõuatakse hoopis jeesuslapsukese sünni juurde ja mis iganes). Et noh, omamoodi kommentaar arhetüüpide kohandumisest - ja vajadust vanu jutte alles hoida ja mäletada (jajah, muidu võetaksegi näiteks Kreutzwaldi “Kalevipoega” puha rahvapärimuse pähe).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar