Gossi üks varasemaid tekste - autoritutvustuse järgi oli selleks ajaks ilmunud temalt kolme aasta jooksul viis teksti. Mis ehk seletab seda, miks tollal kirjandusuurimisega tegelenud autor kirjutas sedavõrd … literatuurselt.
Oma elus õige pettunud professor Berkovitz leiab end korraga õige unenäolisest maailmast, kus ta kaaslaseks satub üks 19. sajandi prantsuse maalikunstnik ja mitu õige veidra välimusega naissoost olendit (no kui puuduvad meestele omased genitaalid, siis peaks tegu olema naistega, leiab professor). Berkovitz on kindel, et see kõik on üks pikaleveniv unenägu. Nad satuvad üheskoos järgmisse veidrasse kohta - vastuvõtjad nimetavad seda Lävepakuks, kus pääseb Sisemistele Maadele. Nagu ikka, Berkovitz ei saa midagi aru, aga noh, tegu on ju unenäoga.
Ta tunneb, et on kogu elu mõttetult raisanud. Miks ta uurib kirjandust, miks ta tegeleb ühe segase naise (Marie de la Roche?) luulega - selline tühine teema tähendab arvatavalt järgmisel atesteerimisel professori koha kaotamist. Ta kirjandusuurijast armsam on lahkunud Princetoni ülikooli ja arvatavasti nad enam ei saa kokku. Teda ei oota õieti ei midagi. Ja nüüd see unenägu oma veidrate olenditega ja Lävepakk ja mingi küsimus, millele vastamine otsustab tema pääsemise Lävepakust edasi. See kõik tekitab aina hullemat peavalu, arvatavasti pole temast mitte mingit küsimusele vastajat.
Loos on ehk veidi tüütut literatuuritsemist, aga samas see Berkovitzi hingemaailma avanemine ja tema edasised valikud … tegelikult on see päris hästi kirjutatud. Ikkagi Goss.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar