Gaimanilt üks keskpärane lugu, aga noh, kõik loodu ei saagi olla puhas kuld. Tegemist siis küllaltki kummalise looga Sherlock Holmesist, kes surnud venna ülesandel asub uurima, miks surm nii ebaõiglane on, ja mis selle probleemi lahenduseks teha saaks (osa probleemist on ka see, et surematus sobiks väga vähestele inimkonnast).
Nii asub Holmes pensionipõlve pidama, pühendudes viimase juhtumi jälgedes taimede ja mesilaste uurimisele. Aastad ja kümned mööduvad, üha vananev Holmes eksperimenteerib kuni viimaks leiab, et mesilasprobleemi ei saa Inglismaal levinud isenditega lahendada, selleks tuleb Indiasse või kaugemale minna.
Ja nii ta satubki Hiinasse, kus ühel kolkas elaval vaesel Gaol on kummalised musta mesilased (hiina mesilastest on samas antoloogias Yu päris tore lugu). Gao mesilased on kurjad ja eriti mett ei anna, aga lahti neist ka ei saa, nii on Gao aastakümneid pidanud nende ja vähese meega läbi ajama. Holmes leiab hiinlasega ühise keele ning rendib temalt suveks onni ja ühe taru ning asub neid mesilasi lähemalt uurima. Ja oh üllatust… Holmes ja Gao mesilased keeravad kokku midagi ootamatut.
Nagu öeldud, ei tundu olevat see Gaimani parimate tekstide hulka kuuluv. Osaliselt saab siin taasinterpreteerida Holmesi ja Watsoni suhet, ning seda, kuidas Holmesi lood Watsoni poolt kirja pandi. Aga see surematuse teema jääb vähe kaugeks või koguni sulest imetuks. Kuid eksole tegemist fantasy looga, millest siis niisugune rõhuasetus. Ja fantasy, teadagi, ei nõua lugejalt loos esitatud imetegude tõesena kaalumist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar