Peale printsi musi on Lumivalgeke aastaid talle naiseks olnud - printsist sai kuningas, neil on kaks poega ja tütar. Nüüd on mees surnud, vanem poeg tõusnud kuningaks. Leskkuningannana kuskil nurgas istumine ei tundu just kõige huvitavam, lisaks valmistab emale muret noorima lapse ehk tütre saatus: noor kuningas plaanib teda juba naabrile naiseks anda. Aga - tütrel peab olema vabadus valida endale saatust (ja eks takkajärgi tundub, et sel printsi suudlusel oli ikka päris kallis hind; pealegi, tütre isaks pole sugugi kadunud kuningas, vaid üks saatusekaaslane Lumivalgekese tormilisest minevikust).
Niisiis, leskkuninganna saab värskelt kuningalt loa minna koos tütrega leinama oma ema lossi. Muuhulgas ootavad teda seal seitse päkapikku. Ja peegel - mis nõustub Lumivalgekest nõiaks õpetama (vaata loo pealkirja ehk siis ema jälgedesse naasmine), kui see täidab peeglile paar lubadust (jajah, peegel on veidi teistsugune kui hiljuti loetud Jo Waltoni loos).
Peagi mõistab noor kuningas, et ta emal on kahtlased plaanid ja ta tuleb sõjaväe ning noorema vennaga oma vanaema lossi vallutama. Kuid ta emal on omad plaanid, kuidas poja sõjaväge alistada ning oma vanemate kuningriiki (mis abieluga ühendati) taastada.
Päris hea tõlgendus ning eriti lahe, kuidas Lumivalgeke naasis oma ema jälgedesse - tagasi nõiaks, tagasi iseseisvaks naiseks: kuigi oma tütrega ta ei plaani vast midagi õelat. Nii mõnigi asi loksus … kuidagi paika. Lugu ongi eelkõige justkui loogiline edasiarendus; tegu pole nö antipoodiga nagu Gaimani versiooni puhul (mis on ka omal moel lahe, eksole).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar