Elly Griffiths „Januse kivi“ (2020)

Ruth Galloway kuulub nende krimikangelaste kilda, kes ametlikult politseiga kuidagi seotud pole ja isegi mitte detektiivibüroo pidamise või hobi korras kahtlaste surmajuhtumite väljanuhkimisega ei tegele, aga kelle kahtlased surmajuhtumid muidugi kõigest hoolimata ikka üles leiavad…

Pisut meenutab Ruth üht teist pooljuhuslikku amatöördetektiivi – teada tuntud okkalise loomuga Agatha Raisinit M. C. Beatoni sulest, sarnasuste hulka kuulub kindlasti ka mõnevõrra konarlik seisukord isiklikku laadi suhete vallas, isegi kui appitõttavatest ja huvitatud meestegelasist otseselt puudust pole; kuid Ruth on siiski pisut süstemaatilisem uurija ning erinevalt Agathast on sedapuhku tegemist mitte just saledaimas vormis kangelannaga, kes eelistab mugavaid rõivaid, kosmeetikast suuremat ei hooli ning naabriterohke külakese asemel ümbritseb Ruthi majakest lage ja inimtühi mereäärne nõmm. Kahtlasse mõrvaloosse sekkumise korral on eraldatud elupaigal muidugi ka oma miinused…

Juhtum ise läheb aga sinna vähe müstilisemate kilda – on ju Ruth ikkagi arheoloogiadoktor (ja õppejõud) – jälgi tuleb küll ajada läbi paari lähema põlvkonna, ent pealkirjas mainitud Janus on otse loomulikult toosama antiikmütoloogiast tuntud kahenäoline tegelane – muuhulgas ka uste ja väravate jumalus ning olgugi lähemate veretöödega vahetult seotud kuri käsi ikkagi täitsa luust ja lihast, siis ei jäeta kasutamata ka võimalust Briti saarte kunagist Rooma riigi alla kuulumist ära kasutada, sest üleloomulik kuri ajaga ei hävi ja vanad ajad olid teadagi märksa üleloomulikumad kui meie kaasaegne steriilsevõitu maailmapilt. Või midagi sellist. Igal juhul saab lugeja Ruthi seltsis ka päris mitmel arheoloogilisel kaevamisel ringi nuuskida. Kui Eesti oludele mõelda, siis meil päris antiikjumaluste juurde tagasi minna ei annaks, aga ega keegi keelaks fiktsionaalsetel tegelastel vanalinnas kaevates kasvõi araabia õlilambikest džinniga välja tuhnimast, rääkimata hiiepaikades heljuvatest vaimolenditest jmt.

Nõnda siis - nagu õdusamat sorti krimile omane, toimub perekonnaajalugudes tuhnimist, ohtu sattumist, isiklike suhete klaarimist ja eraelulisi avastusi ning viimase hetke oht-pääsemine kulminatsioone. (ma arvan, et ei rikkunud kellelgi nüüd lõppu ära – me ju teame, et see pole viimane Ruthi lugu).

 

Kaev on endiselt ühes tükis. Ekskavaattorid pole nii kaugele jõudnud, aga need juba paistavad. Ruth näeb, kuidas nende mehaanilised küünised aia, köögiviljalapi, kiigega puu ja kurgiraami tükkideks mäluvad. Konteineritesse valatakse läbisegi viljakas pinnas ja kivipuru. Kes teab, kui palju inimese tehtud esemeid nende seas leidub: keskaegseid, Rooma-aegseid, Victoria-aegseid? Kõik hävitatud, et teha ruumi seitsmekümne viiele luksuskorterile, igaühes magamistoaga ühendatud vannituba.

Max kükitab ja kiikab kaevu. „Kuju poolest Rooma-aegne.“

„Ma arvasin sama.“

„Rooma-aegsetest kaevudest on vist varemgi päid leitud?“ küsib Ruth.

„Mõnikord,“ vastab Mac ettevaatlikult. „Odellis Bedfordshire’i maakonnas leiti üks Rooma-aegne kolju meelega kaevu seinavooderdisse topituna. Kuid üldiselt on peakultus rohkem keltide pärusmaa. Ja pühad kaevud olid keskajal levinud. Püha Tooma kaev Windleshaw’s olevat tekkinud kohta, kus üks preester peast ilma jäi.“

Ekskavaatorite mürin muudab vestlemise keerukaks. Ruth hakkab juba ettepanekut tegema, et nad platsilt lahkuksid, kui ta läbi räbu navigeerib. Ta on Nelsoni unustanud.

„Kas ta käib sul igal pool sabas või?“ pomiseb Max.

Ka Nelson paistab vähem rõõmus olevat, kui avastab Ruthi teise mehe seltskonnas. „Pole ammu näinud,“ tervitab ta Maxi kuivalt.

Ruth ei suuda seda kauem taluda. „Tulge,“ ütleb ta, „lähme siit minema.“

Nad peatuvad justkui ühisel kokkuleppel kivist võlvkaare juures, mis veel püsti on, kuigi ülejäänud fassaad on läinud kõige kaduva teed. Tornid, võlvkäigud, sakilised müürid – kõik põrmu varisenud.

„Kas nad jätavad kaare alles?“ küsib Max.

„Jah,“ vastab Ruth, „sellel olevat klassi.“

Nad seisavad hetke seal, vaadates üles kivisse raiutud sõnade poole, kuni Ruth märkab lähenemas veel üht kuju. Vaimuliku musta rüüsse riietatud mees astub aeglaselt üle laudade, mis on segipaisatud maale jalgteeks seatud. Isa Hennessey. Töödejuhataja saab krambid, mõtleb Ruth. (lk 211)

Sumanth Prabhaker - A Hard Truth About Waste Management (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Võiks öelda, et sürreaalne lugu perekonnast (või noh, ühiskonnast), mis laseb kogu oma prügi peldikupotist alla. Sest see on tore. Nii tore, et perekond müüb oma teleka ja seeasemel ostavad kolm tooli, et tööst või koolist vabal ajal saaks istuda ümber peldikupoti ning lasta potist alla kõiksugu rämpsu.

Ühel hetkel ronib potist välja elukas. Pere arvab, et tegu võib olla kassiga - eriti veel, kui ta oksendab välja igasugu nö prügipalle, millest võib näha jälgi naabrite pottidesse valatust. Lihtsalt vaimustav loomake, aga kipub kodus asju sööma. Pereema kupatab ta tagasi peldikupotti. Aga … see rikkus poti toimimise. Mis edasi saab?

Päris stiilselt ja irooniliselt kirjutatud lühitekst, mis lõpeb õige (tudengi)filmilikult, kõik see jaburus ruudus. Finaal läheb küll õige apokalüptiliseks, aga sellest ma ei kirjuta. Igal juhul, selle antoloogia järjekordne veider valik.

Suyi Davies Okungbowa - Dune Song (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Kirjelduse järgi justkui Aafrika Sahelis asetleidev postapokalüptiline lugu tüdrukust, kes oma kadunud ema eeskujul kahtleb, kas kogu allesjäänud maailm ongi vaid nende asula, mis on piiratud üüratute kõrbeliivadega, kus jumalad laulavad läbi liivade. On veel märke hävinenud maailmast (mistõttu tegelikult võiks see aset leida ükskõik millises maailmanurgas), kuid kõigest on puudus - kasvõi veest ja puudest (muidugi, kui palju sa kõrvetavas kõrbekliimas kütad), toiduks ongi enamvähem igasugu putukad (oo, ja kui neid saab veel vees leotada).

Küla elab range korra järgi - kes territooriumilt väljub, on väljaheidetu ja langeb kogukonna kaitse alt liivajumalate ohvriks (kuigi ohverdusi on võimalik teha ka hukkamiste läbi). Tüdruk Nata ema ei uskunud, et neilt nõuavad ohvreid ja neid kaitsevad tõelised liivajumalad, ehk need ongi loodusnähtused, ehk on veel inimasundusi, kus ei olda nii … piiratud. Ema proovis veenda tütart endaga koos põgenema, kuid tollal uskus tüdruk asula seadusi. Ema põgeneski üksi ja arvatavalt hukkus. Natat jääb see närima ning viimaks otsustab asulast lahkuda - koos külavanema veidra pojaga, kelle ema samuti omal ajal proovis asulast lahkuda. Tulemus pole muidugi päris see, mida noored ootavad.

Ilus poeetiline lugu, omamoodi postapokalüptiline versioon “Libahundist”. Miks maailm selline hädaorg on, ei selgu - igal juhul, nii ehk naa kliimasoojenemine. Kogukonna alahoidlikkus vs millegi enama otsimine, indiviid vs kogukond.

Anna Smith Spark - The Court of Broken Knives (2018)

 

See on üks verine raamat, kus õigupoolest nagu ei oska kellelegi pöialt hoida. Kuna, noh, milleks? Nad on toonud, teevad ja toovad maailma hädasid juurde - nii Orhan, Tobias kui Marith. Teistest peategelastest erinev on endine ülempreestrinna Thalia, kes usulistel põhjustel hukkas igapäevaselt inimesi (väiksest lapsest saati kinnises templis kasvades pole tal muust maailmast aimugi), kes siis peale Orhani korraldatud riigipöördekatset põgeneb templist ja satub Tobiase ja Marithi juurde omamoodi trofeenaiseks (neil küll pole algul aimugi, et tegu on sedavõrd püha naisega). Aga need mehed … noojah.

Tegu on muidugi triloogia avaraamatuga, seega hetkel ma veel ei mõista, mis on õieti Suureks Mänguks - Marithi maailmavallutushullus? Kuidagi lihtne probleem kui selline - mitte et maailmavallutus oleks lihtne (isegi sellisele tüübile), vaid pole nagu hullu isiklikku draamat või vastuolusid. Või siis jäi mulle õieti arusaamatuks ja järgmistes raamatutes hargneb Suur Mäng rohkem lahti - et miks see Tobias on nelja peategelase hulgas (järgmist raamatut alustanuna nagu aimaks). Miks Marithi ja Thalia questi kõrval jätkab autor ikka seda Orhani võimuintriigide kirjeldamist (üks masendavamaid kirjeldusi on sellest Thalia järglasest, noorest tüdrukust, kes peab nüüd inimesi surnuks veristama). Romaani teise poole Orhani peatükid ei anna otseselt midagi juurde, romaani lõppedes ei toimugi seal suurt midagi. Eks näis.

Romaani võiks pidada õige grimdarkiks - siin pole Abercrombie pehmendavat huumorit või McDonaldi üksikisiku heitlust ja selgroogu; kõik ongi selline … võimu ja ahnuse ja ihade miiniväli. Inimelu pole muud kui vahend millegi saavutamiseks (jajah, kasvõi algul see Tobiase palgasõdurifirma ärifilosoofia), võimumeeste mängud on grandioossed ja verised (raamatu lõpu tapatalg hakkas muutuma juba mõneti vastumeelseks; Fletcher lahendas oma romaani vähemalt veidra hulluseloogikaga, Spark lihtsalt laseb kõigil hävitada teisi ja ennast).

Võib muidugi mõelda, et kui autor on naine, siis ta vast kirjeldab vabamalt meestevahelist iha, igatahes pooled meespeategelased eelistavad kogeda kirge pigem teise mehega. Ma ei kurda, aga samas see ei aja ka vaimustusest kiljuma. Sest noh, vähemalt on siin kaunis Thalia …

Aga jah, kuhu see triloogia õieti suusatada proovib (jajah, võiks ju lugeda järgmiste raamatute reklaamtekste) - või siis see esimene romaan ongi õigupoolest pikaleveninud sissejuhatus?

Andrus Kivirähk: Sinine sarvedega loom

 

Kõik on seda raamatut lugenud.
Õige ka, Andrus Kivirähk kirjutas, meie rahvakirjanik, ja eesti kunstnik on aluseks ja hea raamat on see pealegi. Aga ometi on mul tunne, et pole palju neid, kes loeksid või lugenuks seda lugu samal moel kui mina. 
Ega ma õigupoolest tea, ega palju neid teisi arvutusi lugenudki, enne oma mõtete siia kirja panemist. Mulle piisas Sirbi omast, mis oli hirmus halb, ja Marca omast, mis oli päris hea, aga ei võtnud üldse raamatut kokku, rääkis ainult lõpust. 

Oot, nüüd ma pean ise selle raamatu ju kokkuvõetult lahti kirjutama, kui ma juba sedasi ütlesin?
Päris raske ülesanne. 
Aga kui punkthaaval teen, äkki saan toime?

* Me elame oma pea sees - kes rohkem, kes vähem. Kes portselankujukeste koguja moodi, kes nagu Õpetaja, kuulus kunstnik, kes nagu mõni Viiu, unistades aiamaast, kes nagu Jeesusest ja Maarjast kõnelev vanaema, kes nagu Nirgi Eevald, kes on joodik - ja samas rändlind, kes lihtsalt peab minema.
Me elame oma pea sees, oma kujutlustes samuti kui välisilmas - aga kes oma pähe, sinna oma maailma väga ära läheb, ei saa enam teises ilmas, meile tuttavas tavailmas olemas olla. 
Õpetaja tegelikult hoiatas ju. Rääkis, kuidas teises maailma on alati tumedus ja oht samuti sehen - aga samas ei olnud teise maailma pimedus ja tumedus see, mis Oskari kaasa haaras ja ära röövis. See oli just heledus, hõõg ja kuumus.

* Armuda on ohtlik.

Seda punkti ma isegi ei laienda. Sest lihtsad tõed.

* Liiga palju mõelda on ka ohtlik, vähemalt väljastpoolt vaataja meelest. 
Aga mõtelda on samas mõnus.

* Kui sa midagi kujutled, teed sa selle rohkem tõeks. Aga alles siis, kui lood teistelegi nähtava ja tuntava kujutise sellest, mida kujutlesid sina, saab see miski-keski nii tugevaks, nii reaalseks, et elab omaenese jõuga, mitte enam vaid sinu peas.

* Noored mehed kipuvad kergesti hälbima, ekslevad, otsivad.
Ja kes ei otsi, eksle, hälbi, on erilised tümikad. Jaagupid või Kalevipojad.

* Noored naised on ise keerulisemad - või lihtsamad. Nemad nagu ... ei otsi, nemad ON.
(Mis ei ole minu kogemuse kohaselt tõsi, kuid ma räägin siin ikkagi raamatust "Sinine sarvedega loom".)

* Vanemad inimesed ei otsi samuti, nemad ka ON, nagu nad on. Isegi kui nad ON vanaemad, kes siitilmast ära libisevad, teise ilma poole rännates. Või Õpetajad, kes maalivad muudkui rahvalikke tüüpe, maastikke ja eesti toitu.

*  Nii on hea, nagu on. 

* Ei saa sundida tuult toas elama, kaotamata ära tema tuulisust. Ei saa sundida vaba vaimu aiamaale, teda tapmata. Parem surra hõõguses ja ilus, kui poris ja tolmus.

* Oskar Kallis suri noorelt, ent elas enne rohkem kui paljud teised.

Samuti: raamatu esimesed sada lehekülge on päris rasked läbida, sest vähe juhtub. Igav nagu ei ole, naerda saab, aga selline vees sumamise tunne tuli. Käid ja käid, aga edasi ei jõua. 
Tavaline tavaelu ongi selline. Lennutunne ja sööst pimedusse saavad tulla vaid siis, kui tavatavatavaline taandub ja hoopis muu tähtsaks muutub. 

Lugemiselamused

Goodreads

Marcalt maailmale

Sirp

Varem Loteriis

Postimees

Veel Postimees

Krista lugemised

Kirjanduslik päevaraamat

Kirjakoi

EPL

Charles de Lint - A Tangle of Green Men (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2012)

 

Tegu pole Newfordi maailma kuuluva jutuga, vaid hoopis Bordertowni ühismaailma tekstiga (mis peaks olema ühtlasi minu esimese kogemusega sellega). Aga õhkkond on ikka selgelt delintlik - minu senise lugemiskogemuse põhjal pigem küll romaanide headuse poole kaldu kui et muidu jutuloome võrdlemisi keskpärane kogemus. Sest noh, tegemist on üsna dramaatilise armastuslooga (miks see küll dark fantasy on, ei oska küll öelda).

Noor indiaanlane vabaneb noortevanglast ja otsustab natukenegi elu muuta - järgmine kord seadusega pahuksisse sattudes oleks ta täisealine ja siis oleks minek nö pärisvanglasse; ta tahab olla lihtsalt tavaline inimene. Sugulane toimetab ta Baltimore’i ühe reservaadimehe transpordifirmasse tööle ning transamehena tutvub ta ühe veidra seltskonnaga, kes justkui fännavad haldjaid ja puuvaime jne ning eks nüüd tekst lähebki tuttavlikult delintlikuks - miski pole päris täpselt selline nagu meile tundub ja kuskil asub Bordertown, mis on ühenduseks inim- ja haldjamaailma vahel. Mida siis noor indiaanlane peabki otsima hakkama, et oma armastatud naine tagasi tuua.

“Is she flirting with me? Time to shut that down. The last thing I need is to have some nice middle-class white girl flirting with me, even if her dad does think he’s a tree.” (lk 481)

Nagu ikka, siis võlub see … ilus maailm, kus tegelastel on lootust olla head inimesed, ükskõik mis neile kaela sajab. De Lint küll viitab jutustuse jooksul mitmel korral oodatavale katastroofile, aga kui see äkitselt juhtubki, siis lugejana pidi see küll peaaegu pisara välja kiskuma, korraga näis see niivõrd ebaõiglane jne. Aga jah, lõpuks tuleb ikkagi mingi lahendus, mis annab natukenegi lootust, et maailm võib olla … midagi elamisväärset

Mark Lawrence - Select Mode (Road Brothers, 2020)

 

Lugu siis Jorgi minevikust, kus ta satub koos oma mustanahalise (tulevase) sõbraga ühe vennaskonna kätte vangi, mis valib oma uusi liikmeid, kasutades selleks … ilmatuvana kaasaegset turvaväravat. Mis tegelikult annab vaid veateateid: see annab põhjuse selle läbijaid hukata (tekib küll küsimus, kuidas selle religioosse turvaväravavennaskonna liikmeks üldse pääseb).

Jorg … leiab võimaluse, kuidas hukkamisest pääseda, sest mingil moel miski põhjustab aja aeglustamist ja tema suudab seda talitseda. Peale vangistajate tõurastamist jääb ikka sisse see turvavärava edastatud ebaõnnestumisetunne, mis närib nii mustanahalist kui Jorgi, justkui pidev meeldetuletus nende elu vääritust elamisest.

Lühipala, mis ei anna midagi suurt juurde, ehk vaid seda meeleolu, mille järgi janunevad Lawrence’i austajad.

Leonora Carrington - A Mexican Fairy Tale (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Loo nime järgi võiks tegu olla justkui muinasjutuga, kuid pigem siiski kaasaegse kunstmüüdiga, ee, mingisugusest igavesest taassünnist või nii (no müütide puhul on see vast üks kindlamaid pakkumisi, et millest see oma sügavaimas sisimas õieti räägib, eksole).

Poisike Juan on vaene seakarjane, kes pistab oma nina sinna, kuhu mütoloogilised olendid tahavadki teda pistvat, ja noh, tulemuseks on rituaalne pidusöök, kus õige mitu tegelast hakitakse tükkideks. Nii ka Juan.

Tüdruk Maria põgeneb räuskava isa eest kodust ning leiab Juani pea, mis palub tüdrukul leida enne päikesetõusu poisi keha ülejäänud osad ning need kokku õmmelda - või muidu pole Juanil enam tagasiteed siia maailma. Maria leiabki ülejäänud kehaosad ja õmbleb need kokku, aga kotkas napsab Juani südame ning nüüd lähevad noored vana templi alla südant otsima … ja ees ootavad järgmised mütoloogilised õudused.

Mul pole kahjuks aimugi, kui folklooripõhine võiks see lugu olla, aga noh, justkui oleks (minu kujuteldavat) vana aja hoogsust ja loogikat, mis on segatud kaasaegse elu hädaoruga.

2021: aasta parimad raamatud

 

Alljärgnevas postituses on viited vaid nendele raamatutele, mis ilmusid möödunud aastal ja mida mina lugesin. Palju neid ei saanud, ehk isegi top 10 valimine on nii väiksest valimist vähe ülepingutatud, aga igal juhul, need 10 raamatut tõusid ühel või teisel viisil möödunud aastal ilmunud (ja loetud - paljugi on paratamatult senini lugemata) teostest minu jaoks esile.

Top 10

1 Joe Abercrombie - The Wisdom of Crowds 

2 Aliis Aalmann - Verihaljas 

3 Willem Frederik Hermans - Hoitud maja 

4 Manfred Kalmsten - Kaarnalaul 

5 Xueting Christine Ni - Sinopticon. A Celebration of Chinese Science Fiction

6 Neil Gaiman - Suits ja peeglid 

7 Anna Kaare - InteГрация 

8 Natalja Nekramatnaja – Sinine pojeng 

9 Tuuli Tolmov - Põhja Nõid 

10 Rait Piir - Hinged mõõgateral 

Ja siin siis ülejäänud nimekiri

Ray Bradbury - Halloweenipuu 

Vivant Denon - Ei mingit homset 

Helju Rebane - Õige valik 

Ilja Ilf, Jevgeni Petrov - Õilis isik 

Maniakkide Tänav - Laevakaitsjad 

Fritz Leiber - Mõõgad ja nõidus 

Julia Legatavitšute - Armastus kõndis meist mööda 

Maie Parrik - Viies ratas 

Andrei Beljanin - Jaht pruutidele 

Stella Shakti - Kirjad Armastusele. Stella Shakti lullad

Heino Viik - Kõik võib veel hästi minna 

Mari-Liis Müürsepp - Strippari pisarad 

Marten Kuningas - Sabata koma 

Hettel Pross - Rändaja 

Laura Evisalu - Juhused 

Jana Liivat - Kui maaliksin paradiisi 

Anneli Rumm - Kui tunda võiks teistmoodi. Elust endast

Elis Liira - RaHu 

Täheaeg 20: Juhtumised Pahura Jumala baaris

Maniakkide Tänav - Teekond Ridamuseni

Jodi Taylor - Üks neetud jama teise otsa

Julius Oro - Muna

Charles de Lint - Kusagil lennata (2000)

 

Kolmandat korda selle raamatu kallal, ja ikka väga mõnus lugemine. Eelmistest postitustest autori tekstide kohta paistab, et de Linti tekstide lugemine on just aasta pimedaima aja värk, igatahes olen neid postitusi teinud novembrist jaanuarini. Ja eks nüüd tuleb mõelda, kas lugeda edasi “Südame metsad” (kah siis kolmandat korda) ja “The Onion Girl” (seda küll esmakordselt), kuivõrd noh, algselt need romaanid on enamvähem järjekorras ilmunud. Samas muidugi ei taha ka autorimürgistust kogeda.

Aga jah, romaan on ilus. Varasemate lugemiskogemuste võrreldes läks ehk rohkem hinge see Jacki ja Nettie ja nende tütarde lugu. Ja eks aastate lisandudes ei tundu ka varesetüdrukute toimimine niivõrd irreaalne (või kuidas nüüd öeldagi); samas, kui järele mõelda, siis miks sellised maailma alustalad (ja Jack) on niimoodi vihajalul just kägudega, kuivõrd tegu pole just sama kaalukategooria suurustega.

Ja vähe seletamatuks jääb, miks Kaaren valis korraga Katy potikandjaks - kes vast ei ole (erinevalt Kaarnast) surematu (mul vist läks jälle täiesti mööda, milliseks olendiks see Katy lõpuks osutus). 

Kui õigesti mäletan, siis Jilly Coppercorni (“The Onion Girl” kangelanna) nimetati selle romaani jooksul ühel korral, oleks pidanud selle konteksti üles märkima, oli vist seoses Lily tegevusliiniga. Igal juhul, varem lugenud siin ja siin.

Sami Ahmad Khan - 15004 (New Horizons, 2021)

 

Lugu biorelvast, mille on Maale saatnud võõras eluvorm, et siin hävitada 90% rahvastikust ning seejärel planeet endale haarata - nagu see on toiminud juba poole galaktika ulatuses. Nii näemegi, kuidas India ühes raudteejaamas ja rongis nakatuvad inimesed peale maale laskunud viiruspilve ning asuvad siis üksteist tapma - valimatult ette sattuvaid inimesi. Kuid India sõjaväel on võimalik vastu astuda õige ebameeldiva üllatusega võõrliigi viirusega pommitajale ,,,

Selles mõttes antoloogia kohta vähe ebatüüpiline tekst, et siin korraga tegemist võõra eluvormiga, mis ründab maalasi. Tõsi küll, sel eluvormil on just eriliselt paha plaan hävitada kultuuriline mitmekesisus, mis iseloomustab eelkõige Indiat ja ka muud maailma - eks see ole omamoodi kaitsekõne indialikule kultuurile. Igal juhul, möllu saab, see võiks taas olla ühe möllufilmi stsenaariumi aluseks.

“The Qa’haQ had also become aware that their ancient wisdom and culture was not theirs alone: it had to be spread across the entire solar system, the galaxy and the universe itself. Even by force. Consequently, the HoV1 was tweaked into various strains to attack various sentient life forms on multiple planets in different physiological ways: its effects, however, were the same across. It destroyed the ability of target life life forms to accept plurality, heterogeneity and multiculturalism.” (lk 201)

Julius Oro - Muna (2021)

 

Teksti ennast lugedes on muidugi selge, et Aino koos oma üksikvanemast emaga peaksid olema küla kehvikud. Mõelda vaid, külas elav üksikema lapsega, kelle varanduseks on kass ja koer ja kana - ja neist ainult kanast on mingitki kasu, et kasvõi toidukorda täiendada, peale üksikute munade saaks selle viimaks maha lüüa ja nii mõnusamalt täita paar toidukorda.

Aga vaatad pilte ja üllatud: elatakse korralikus ja puhtas kivimajas. Ainol on seljas kena sinine kleit ning jalas valged sukad, ja köögis paistab toiduaineid jaguvat. Kes küll on see üksikvanem? Õpetaja või vallaametnik? Või on tegu illustreerija omaloominguga?

Lugu ise on muidugi kergelt psühhedeeliline, kus kõiksugu linnud ja loomad on õige suhtlusaltid. Või toimub see Aino peas? Ehk ongi see Aino unenäoline ilm, mida rikub tüdruku näljatunne (ehk siis muna kaotamine)? Ja miks see tekst nii populaarne on?

Payal Dhar - The Other Side (New Horizons, 2021)

 

Düstoopilisevõitu lugu tuleviku Indiast, kus elanikkond on jagunenud enamvähem eliidiks ja lihtrahvaks (pole just üllatav jagunemine), kus lihtrahvas on enamvähem köidetud oma töökohtade külge (mingil moel on olemas kastikuuluvus) ja kasutusel on mitmed kontrollmehhanismid, kuidas neid pärisorjuses hoida.

Ühe tekstiilivabriku pärijanna avastab tasapisi teenijannast sõbranna abil, milline kohutav ebavõrdsus tegelikult valitseb - vastupidi sellele, mida eliidi kooliõpikutes õpetatakse. Viimaks tundub see olukord nii väljakannatamatu, et ta püüab põgeneda koos sõbrannaga Nepaali, vabadusse. Kuid põgenemine pole kaugeltki kergete killast, põgenikke jahivad nii korrakaitsjad kui poollegaalsed pearahakütid; ning loo jooksul avaneb üks saladus, mis on neidu juba varasest lapsepõlvest vaevanud.

Tegelikult on see lugu jutustatud kronoloogiliselt tagurpidi, ning loo alguse dramaatiline põgenemine piiri poole saab oma sügavuse narratiivi taandarenedes neiu lapsepõlve. Ühelt poolt igati ambitsioonikalt kirjutatud tekst, teiselt vähe klišeelik lugu, mis mõjus kuidagi tüütult või YA-maiguliselt.

Manjula Padmanabhan - Flexi-Time (New Horizons, 2021)

 

Omamoodi jätk Clark Prasadi tekstile ehk India on üks eriilmeline koht selles maailmas (muidugi, antoloogia ongi India poolsaare autoritelt, veider kui nad kiidaks Eestit või Ekuadori).

Üleöö on maailma tekkinud miskid tulnukad, mis vilguvad ringi igas asulas. Midagi halba need otseselt ei tee, aga saavad oma suva järgi asju liigutada ja mis peamine - nendega pole kontakti.

Kuid … ühel India teadlasel on millegipärast võime siirduda nende tulnukate dimensiooni ning nüüd Hiina, Ameerika, Euroopa ja Aafrika esindajad ootavad sellelt indialaselt vastuseid - mida need tulnukad teevad ja tahavad jne. Õnnetu indialane kehitab vaid õlgu, mis tekitab muu maailma esindajatel raevukaid reaktsioone: miks küll tulnukad on ühenduses maailmaga sellises peldikus nagu India? Ja viimaks indialane mõistab, miks just siin. Sest tegelikult on India eluolu vägagi eriline, kuna …

Ohjah, omal moel päris kiidulaul India kultuurile ja eluolule. Või on see siiski … iroonia?

Manfred Kalmsten: Kaarnalaul

See ei ole lihtne seikluslugu. 

Ükskõik, kas need kolm eraldi lugu koos või eraldi. Antud hetkel pean silmas „koos”, ent võiks ka igaüht eraldi sedasi kirjeldada.

Mitte miski pole lihtne, ühene, selge – ja nii palju, kui ma olen seniseid arvustusi näinud, ei tundu mitte ainuski neist seda keerukust ja teksti nõudlikkust lugejale teadvustavat. Kiidetakse nüansseeritud tegelasi ja põnevat maailma, ent minu arust on see küll kõik õige – ent peamiselt on imeline, kuidas autor töötanud on. 

Esimene lugu on on ses osas kõige ilmsem, kõige selgem. Meil on naistegelane, kelle kohta jutu jooksul selgub, et teda on lapsest saati kasvatanud mees, kellega ta hiljem, ise täis kasvades, armusuhtesse astus ja isegi lapse sünnitas. Ja tema ise, see tegelane, ei näe üldse, KUI räme ja hirmus see kõik on, aga lugeja loeb ja on : „AAAARRRGH!” 

Kui lõpplahendus saabub, siis nii traagiline kui see tegelastele ka on, LUGEJA võib rahul olla. Tema õiglustunne on rahuldatud.

Ma olen kirjanikutööst vaimustuses, sest niimoodi mina näiteks vist ei oskaks. Et on küll positiivne tegelane, kelle pilgu läbi lahtirulluvaid sündmusi jälgitakse, ent tema pilk ei ole kõigest läbinägev, vaid vastupidi. Pimetähnid on lugejale ilmsed ja too loeb lugu, mis ei ole sama, mis tegelase arvamus sündmustest.
Samas just seetõttu, et peategelane ei ole autor, et tema vaade ei ole kuidagi Õige, on see lugu nõudlik lugemine. Eeldab lugejat, kes mõtleb ise ega ole häiritud sellest, et talle öeldavat ei saa 100% tõena võtta.

Teises loos on kasutatud sama võtet – vaatepunktitegelase tõde ei ole absoluutne tõde – ent see pole nii varjatud. Loed toimuva kohta Haldemari vaatepunktist, aga tema põlgus „väikeste” riikide ja rahvaste suhtes ja tema vaimustus Aekadionist ei ole selgelt lugeja teema. Lugejaga räägivad hoopis rohkem Etalia kahtlused, tema mõtisklused aekadionlaste täiuslikkuse ja „täiuslikkuse” üle ning Haldemari tõde ei tundu kuigi tõesena.
Päris lõpu üllatus lihtsalt keerab tema ebausaldusväärsusele veel intensiivsust juurde.

Teine lugu on kõige pikem ja ka kõige rohkem seikluslugu. Samas, kuivõrd lugeja teab pärast esimest lugu juba ette mõnesid olulisi elemente Aekadioni lõpust, on lugeda korraga põnev (KUIDAS see juhtub?) ja samas loetakse tegelikult peamiselt tegelaslugu. Kes on Haldemar, mismoodi ta mõtleb, milline on tema vaatekoht.
Selline ... tugeva sisemise vindiga värk.

Kolmandas loos läheb metamäng lugejaga veel kaugemale.
„Arvasite, et teate nüüd? Arvasite, et teil on vastused, mis on õige ja vale, mis on halb, mis hea? Tutkit!”
Kokku ON need kolm lugu üks suur ja terviklik. Viimane on vast rohkem teisi lõpetav ja kokkuvõttev – ent selle kokkuvõtteta jääks üldlugu VÄGA poolikuks.
Lõpp on vägev.
Karm on see suur lugu samuti. Mitte ühtegi lihtsat vastust. Mitte mingit pai lugejale, et mhmh, nüüd on kõik Õige ning saab korda.
Pigem: „Inimesed on inimesed on inimesed igavesti ja selle vastu pole ühtegi rohtu.”

Võibolla on see teatud moel isegi lohutav. Kõik ONGI just nii hea, kui olla saab.

Pärdikute päevaraamat
Triinu raamatud
Sulepuru
Loteriis varem

Xueting Christine Ni - Sinopticon. A Celebration of Chinese Science Fiction (2021)

 

Kolmas hiina nüüdisulme antoloogia (varem koostanud siis Ken Liu: “Invisible Planets” ja “Broken Stars”), mida olen lugenud - siinne valik on küll tekstid, mis on esmakordselt inglise keelde tõlgitud. Ja tegu pole Liu-järgse põhjakaapega, see on kindlasti üle keskmise tõlkeantoloogia, kus pole ühtki teksti, mis paneks hambaid valutama (ei ühtegi kolme, samas ei ühtegi seitset kah). Võrdluseks lugude keskmised hinded: “Invisible Planets” 5,1, “Broken Stars” 5,4 ja “Sinopticon” 5,4.

Kõigis kolmes antoloogias on kolm ühist autorit: Tang Fei, Ma Boyong ja Hao Jingfang. Valiku poolest sarnaneb käesolev raamat rohkem “Broken Stars” valikuga: mõlemas on märgatavalt rohkem autoreid kui Liu esimeses antoloogias “Invisible Planets”, ning peale eelnimetatute on neis kahes teoses veel viis ühist autorit (Gu Shi, Han Song, Anna Wu, Bao Shu, Regina Kanyu Wang). Seega on siin on viis nö tundmatut autorit, keda pole kummaski Liu valikus (Nian Yu, Wang Jinkang, Zhao Haihong, A Que, Jiang Bo).

Siia pole kaasatud mitmeid kõige tuntumaid tõlkeautoreid (Xia Jia on küll kirjutanud eessõna), tekstid on viimasest kolmest kümnendist, kusjuures üheksakümnendate kaks teksti pole üldsegi keskpärased. Võrdluseks, Liu tõlgetest varaseim pärineb 2004. aastast, enamus pigem 2010. aastatest, seda eriti “Broken Stars” puhul, mis puhul seda võiks pidada nö kõige kaasaegsemaks neist kolmest antoloogiast. (Järgmisel kevadel peaks Tor avaldama veidi teistsuguse rõhuasetusega hiina ulme antoloogia; käesolevast antoloogiast oleks seal esindatud neli autorit).

Kui teha julgeid üldistusi nii väikese valiku pealt, siis ajaliselt tundub, et varasem angloameerika-mõjuline tekstiloome läheb aja möödudes üha omakultuurilisemaks, kasvõi juba nimede kasutus läheb vabamaks ja tõlkija reaalused viited või iga teksti järelsõna annab huvitavaid viiteid.

Tõlkija järelsõnad iga loo järel ongi pigem huvitav lisamaterjal, sest noh, tegelikult võib lugeja vastavalt oma kogemustele midagi muud välja lugeda kui seal pakutud tõlgendused. Mis on vaid hea.

Ega see hiina buum saa kaua kesta, aga noh, ei oska veel öelda, mis võiks asemele tulla. Üks pooleliolev India poolsaare antoloogia pole just vaimustust äratav; Aafrika ja selle diasporaa tekstide puhul ikka see küsimus, et kui palju see eristub angloameerika toodangust; ah, Lõuna-Ameerika ...

Gu Shi: The Last Save 5/10

Han Song: Tombs of the Universe 5/10

Hao Jingfang: Quankun and Alex 5/10

Nian Yu: Cat’s Chance in Hell 6/10

Wang Jinkang: The Return of Adam 6/10

Zhao Haihong: Rendezvous: 1937 5/10

Tang Fei: The Heart of the Museum 5/10

Ma Boyong: The Great Migration 6/10

Anna Wu: Meisje met de Parel 4/10

A Que: Flower of the Other Shore 6/10

Bao Shu: The Absolution Experiment 5/10

Regina Kanyu Wang: The Tide of Moon City 6/10

Jiang Bo: Starship: Library 6/10

Usman T. Malik - Beyond These Stars Other Tribulations of Love (The Year's Best Science Fiction 2, 2021)

 

Lähituleviku maailm, kus kõiksugu tehnikaimede ja muidu ökokatastroofi kõrval inimesed ka vananevad ja nende eest tuleb hoolitseda, kui nad enam ei saa hakkama iseseisva eluga.

Loo peategelane on keskealine pakistanlane, kelle ema vajab nüüd igakülgset hoolitsust. Ja tema hoolitseb - peseb, annab ravimeid, viib jalutama jne. Kuniks ta saab oma unistuste tööpakkumise … mis aga eeldab Maalt üheotsapiletiga lahkumist. Ta leiab lahenduse.

“Decades ago, the Penrose-Hameroff theory ushered in the new era of quantum consciousness. Although gravity presents the occurrence of large objects in two places simultaneously, subatomic particles can exist at opposite ends of the universe at the same time. Therefore consciousness - which Penrose and Hameroff argue arises because of quantum coherence in the brain - has potential for omnipresence. The trick, as New Suns discovered, was to lift consciousness into a superposition, akin to the superposition of subatomic particles, and help it lock into distinct space-time coordinates.” (lk 493)

Ehk siis see värk, kus aine osakesed võivad tegelikult eksisteerida kahes kohas. Uuringufirma, mis sellega tegeleb, pole veel inimkatseteni jõudnud, aga on nõus salaja selle mehega eksperimenteerima. Mees lennutatakse Maalt minema, ja samal ajal “käib” paar korda päevas ema külastamas. See, mis algab justkui hästi, ei saa loomulikult niimoodi lõppeda.

Omamoodi liigutav lugu, mis küll ei paku lahendusi neile, kes puutuvad kokku niisuguse perekondliku küsimusega. Eks omaette teema on loo taustal tiksuv Maa ökoloogilise olukorra halvenemine, siin siis mureks, et vastumeetmetest hoolimata on Karachi alla jäämas maailmamere tõusule. Aga noh, vähemalt mõnel on üheotsapilet järgmise planeedi poole. Teksti võimalik netis lugeda.

Charles de Lint - The Moon Is Drowning While I Sleep (Beyond the Woods, 2016)

 

Järjekordne ülimagus fantaasialugu sellelt autorilt ja jumal küll, las siis olla selline lääge ja romantiline ja muidu pehmo, vahel võib sellist lugeda, eriti kui oskad karta, et arvatavalt just midagi sellist ootabki ees, ja eks seetõttu pettuma ei pidanud.

Kaks noort naist Eloise ja Jilly Coppercorn (kes peaks olema peategelaseks romaanis “The Onion Girl”, mida plaaniks lähiajal lugeda) räägivad öises Newfordis juttu, üks neist jutustab, et ta näeb üha kummalisemaid unenägusid, ning järgnevalt ongi tekstis esitatud vaheldumisi nende vestlusega need unenäod.

Nimelt koges Eloise, et kord üht võrku kinni jäänud lindu vabastades peatab teda kummaline vanaeit, kes ei soovita seda lindu vabastada (jajah, lugeja muidugi teab, et tegu on ikkagi Newfordiga). Eloise siiski vabastab selle … ja järgnevas unenäos veedab ta kuuma öö Crow nimelise noormehega.

Ühtlasi selgub, et mingid mütoloogilised jõud on vangistanud Kuu ja see on suremas uppumissurma - ja taaskohatud vanaeide juhatusel peaks just Eloise järgmises unenäos Kuu vabastama. Aga see pole nii lihtne - eriti kui see uppuv Kuu on nii naise sarnane; justkui ema (nagu pakub Jilly), kes jättis Eloise ja ta isa juba ammu maha ning kellest ta ei tea enamat kui isalt kuuldud paari infokildu.

Nonii, järjekordne mütoloogiliste jõudude kokkupõrge Newfordis, millega on esmapilgul seotud täiesti tavaline inimene. Natuke õudust, natuke kaasaja inimeste paineid, natuke seksi, natuke siirast sõprust. Mida sa ikka rohkem tahta oskad?

Ken Liu - 50 Things Every AI Working with Humans Should Know (The Year's Best Science Fiction 2, 2021)

 

Liu kirjutab muidu igati häid jutte, aga see tekst jooksis minust küll täiesti mööda, seda ka peale teist lugemist. Tekst peaks olema justkui tehisintellekti kirjutatud artikkel, aga noh, tulemuseks on üks paras igavus, mis peaks vist pretendeerima teravmeelsusele (või see ongi taotluslik? Või lihtsalt pealkirjast eeldasin, et tegu võiks olla millegi humoorikaga?).

Muidugi, inimestele, keda tehisintellekti teema igati huvitab, võib selline ilukirjanduslik fantaasia rohkem mokka mööda olla. Aga noh, igaühele oma.

Jiang Bo - Starship: Library (Sinopticon, 2021)

 

Antoloogia viimane lugu on omamoodi ood inimeseks olemisele - selleks tuleb olla õppimisvõimeline, mitte siis tugineda kogemusteta saadud teadmistele. Muidugi, et tekst paigutub kuhugi üüratusse kaugtulevikku, siis inimese mõiste kui selline on muidugi vägagi hägune.

Ehk siis tehisintellekt on ehitanud kosmoselaeva, mis ongi raamatukogu koos reaalsete raamatutega. See on avatud kõigile ja neile sobivatel tingimustel (kui see muidugi teisi külastajaid ei sega). Ainult et, aastatuhandete jooksul külastajaid suurt pole, nii paar tükki või nii. Ja kui viimaks meie süsteemi Päike on otsi andmas, siis õnnestub raamatukoguhoidjal välja kaubelda, et ta laev-raamatukogu transporditakse Teise Maa juurde … kus mõne aja pärast selle orbiidil tolknemine muutub kohalikele tülikaks. Raamatukoguhoidja kaupleb välja, et lahkub sealt siis, kui Teise Maa teadmised antakse talle raamatuina kaasa. Ja nii algab selle laeva (õigemini küll nüüd mõnda aega juba väike laevastik raamatukogusid) reis mööda Linnuteed, nii kaua kuni tähed välja surevad. Või kuni inimsool tekib uuesti vajadus raamatukogu kasutamiseks. Miljonite ja miljonite aastate pärast see tekibki, ainult et … mida teha?

Iseenesest kõlab nagu mingi juustune ood teadmistele ja õppimise kogemusele, aga samas on see kirja pandud kuidagi tõsiselt südantsoojendavalt, või noh, lootustandvalt. Ja noh, kui ma muidu ei hinda just selliseid megahüpersuperajastute läbimist (omamoodi rajaniemitamine, eksole), siis … noh, juba need kokkupuuted teiste kosmosetsivilisatsioonidega panevad nende miljonite aastate mõõtkava kuidagi tööle (või miljardid, kui arvestada, et üsna loo alguses läheb siinne Päike bersergiks kätte). Huvitav näha, kas tekst jõuab mõnda aasta parimate antoloogiasse või mitte.