Romaani esimene kolmandik jätab mulje, et tegu on "Uhkuse ja eelarvamuse" ja "Läänerindel muutuseta" ristsugutisega, millele soustiks veid võlukunsti peale kallatud. Selles on 18. sajandi lõpu Inglismaad meenutav ühiskond, kõrk ja veidi tagurlik, ning oma kuninga tapnud ja ennast parlamentaarseks kuulutanud naaberriik. On, nagu öeldud, Austeni tegelasi meenutav perekond, on nende samuti austenlik vaenlane hr Northway, kes on aastate eest vana hr Marshwici enesetapuni viinud, kuid kellest Emily endalegi ootamatult hingesugulase leiab, on ball ja säravad kostüümid - ja siis muidugi lõputu mõttetu sõda kusagil kaugel. Ja sõjamaagid. Kui Emily ise sõtta satub, siis tempo muidugi muutub, lahti läheb pidev tulistamine, raiumine ja muu säärane ning temast saab uhke ja nutika aadlineiu asemel tõhus tapamasin, vähemasti teiste vaatepunktist; lugejal on siiski võimalik Emilyga koos kaasa kahelda ning mõtiskleda juhuse rollist kangelaslikkuses. Lõpuks saab muidugi sõda otsa ja kõik, kes veel ühes tükis, pöörduvad tagasi, kuid rõõmu ja rahu sellega ei kaasne; sõjani viinud ja sõjas tekkinud pinged on kuskil pinna all jätkuvalt olemas ning ei usu, et ka romaani lõpplahendus neid täielikult lahendab.
Lugesin raamatut nohuse peaga; uimasusele vaatamata - või ehk just selle tõttu - hakkas juba alguses häirima segadus detailides. See on muidugi ilmselt liigsete teadmiste häda, kuid ühiskondlikult on Tchaikovsky kokku seganud kogu Euroopa ajaloo 18. sajandi lõpust esimese maailmasõjani, mis paiguti mõjub väga kohatult. Ruumiline mastaap kipub venima nagu kumm, sest peategelane jõuab rindele mõne päevaga, käskjalal kulub aga sama maa läbimiseks samal viisil nähtavasti nädalaid. Sõda toimub ühel hetkel suurel alal ja on kõikehõlmav, järgmisel aga justkui peopesasuurusel maalapil; see peaks olema kestnud juba aastaid, kuid kõigile jätkub imekombel ikka veel vormiriietust, relvi ja muud varustust jne. Vaesed maagid ei leia ka eriti muud kasutust kui vaid ülespuhutud leegiheitjatena. Nii et maailmaehituslikus plaanis ei saavuta "Guns of the Dawn" kokkuvõttes suurt enamat hunniku klišeede kokkukuhjamisest. Samas meelelahutusena haigele targutajale on ta hea ja hoogne, hoides romantilise liini sõjalisega edukalt tasakaalus ning joonistades päris kenasid austenlikke karaktereid.
5 kommentaari:
Juba mõnda aega mõelnud, et peaks AT lugemist proovima, küllap siis tuleks esmalt võtta see praegune poolik padufantasy triloogia.
Oleks mul mõistust peas olnud, oleks ilmselt alustanud hoopiski ulmekast "Children of Time", kus tundub olevat natuke rohkem Suuri Ideid, mis mulle meeldivad. Aga seegi oli hästi kirjutatud tekst, eriti kui sõjafantasy meeldib. Mulle kahjuks, nagu selgub, enam ei sobi, sest ma pööran liiga palju logistilistele vastuoludele ja liiga vähe pingelistele ja huvitavalt kirjeldatud lahingutele. Sõnaga, kui ma peaksin kunagi hakkama ulmet kirjutama, siis saab selles igast viimsest kui võitlusest pingeliste süžeede fänni õudusunenägu, kus iga padruni teekond on algusest lõpuni läbi kaalutud ja välja arvutatud ning lahingust saab tüütu logistiline häiring :)
Selge, sinusuguste hard SF austajate pärast jäigi Joe Abercrombie triloogiajärgsed romaanid tõlkimata.
Reetur.
Ja milleks hard SFi (kõvaulme?) üldse lahinguid vaja on... parem ports valemeid transhumaanide suude (või mis iganes kommunikatsioonivahendeid need kasutavadki) läbi: et kuidas ikka viimaks tähtedele jõuda vms.
Transhumaanid suhtlevad vahetult kognitiivsetes metafoorides. Ja neid kasutades peaksid nad minu ulmes veelgi lõputumaid koosolekuid kui Kim Stanley Robinsoni teadlased.
Vanamoelisena meenub Deleuze-Guattari ja risoom ja deterritorialiseerumine.
Ja midagi.
http://lepo.it.da.ut.ee/~silvi11/greimas/deleuzekirjandus.htm
KAS SEE ONGI SEE ÕIGE HORROR?
Postita kommentaar