Paistab, et Alveri preemiale kandideerimine mõjub mõneti huvitekitavalt, nii tekkis endalgi plaan kõigi
nominentide teosed läbi lugeda, aga raamatukogus oli saada vaid üks raamat. Asi
seegi!
Algvere raamat jaguneb neljaks
tsükliks, igas osas siis selge kohaidentiteediga mõtte- ja kogemusluulet eri
elujärkudest. Nii võiks väga lühidalt seda luulekogu kokku võtta kui
looduslapsest tudengi sisekaemuslikku luulet; oma looduskogemuse saab kätte ka
Berliini eluetapil.
Eks mõneti harjumatu on niisugune
… uussiirus või midagi. Küllap pole ma enam harjunud lugema sellist avatud
luulemina, noh, loodus ja tunded ja noore täiskasvanu elukäik. Autor pole vaid
enda luulemina reflekteerimisse sulgunud, siin leidub ka tähelepanekuid
tänapäevase eluolu asjus, seda eelkõige Berliini tsüklis.
Kuid jah, linnainimesena ei ole
ma osanud loodust niivõrd … täiega võtma, sellest osasaamine läbi Algvere luule
on päris huvitav.
TASSIKE VIHMA
käisin saunas ja vihma hakkas sadama
vihma on mõnus laval mõtiskleda
täna ei mõtelnud ma midagi suurt välja
kuulasin vihma
ja naersin meenutust, et kui eelmise suurema vihma ajal
panin kruusi keset õue, et vihmavett koguda
siis isa korjas selle ära ja tõi tuppa
tühjana muidugi
mõtles, et unustasin kohvitassi õue
kes seda teab, eksole
mis ma selle vihmaveega peale oleks hakanud?
seda ma siis ka veel ei teadnud, ei saanudki teada
peaks vist uue katse korraldama
järgmise vihmaga
jah
(lk 11)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar