See Gutenbergi Poegade trükitoode on sutt nirult köidetud, karta on, et laguneb peagi laiali. Kuna kaanepilti jällegi ei leidnud, siis võib edastada sellist teavet, et näeb välja nagu iga teine sealne trükis, ja selline minimalism on hea. Paar lühilauset lühinäidendeist ka veel.
kadrinoormets “done not gone” - tegemist siis lugemisnäidendiga? Autor teinud näidendile päris pikad introd ja outrod, mis tähttäheliselt võttes võiks kesta nädalaid. Ma ei oska anda sellele tekstile hinnangut (ja keda see huvitakski). Ühelt poolt mulle meeldib autori vaba lähenemine tekstiloomele (sealt võiks veelgi kirjavahemärke jms maha kratsida, aga noh, maitse asi), teiselt poolt ma ei hammusta selle näidendi kujundit läbi, isegi teisel lugemisel jäi tekst hämaraks, akontaktseks, käib üks muunduv jutustamine ja... kõik. Vähem paatoslikke monolooge (see jumalajutt, uh) ja rohkem tegelaste interaktsiooni (sest need mõned kohad on head) – või on see monotoonsus tõesti nii vajalik? Ma tõesti tahan, et see näidend mulle meeldiks, aga vähe on millestki kinni haarata.
Pihla “Nätsunätsutaja” on siis mudilaste lustimäng, kus tegutsevad imaginaarsed koduvaimud (või no kuidas neid nimetadagi). Vaimuke, kes tekitas kella tiksumist, jäi tööta, sest koju ilmus digitaalkell. Traagika. Aga pole muret, abivalmis poiss leiab talle uue rakenduse ehk siis (kasutatud?) nätsude nätsutamine. No et siis heaoluühiskonna värk, kui masinad teevad enamuse tööst, tuleb leida mingi suht suvaline asendustegevus. Näidendi säravaim koht on ehk Tolmurullitajate sekkumine, viskavad kildu ja nii. Kogu tegevus mahuks ehk 20-30 minutisse.
Saul-Gorodilov “Üheteistkümnes palat” on emadusest ja ei taha sellest midagi kirjutada. Poeg tundub algul totrana, aga teksti lõpus saab asjale pihta. Ränk lugu, näidend pole iseenesest ilmaime (alati saab paremini!), aga ränkus niidab. Ja selles mõttes ehk kogumiku esilekerkivaim tekst.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar