Kauge järglane „Kääbiku“ loole ehk kuidas saada võitu lohest, kes istub
ilmatuma varanduse otsas ning pole üldsegi varmas sellest loobuma. Sarnaselt
Tolkienile on lohejahiseltskonda võetud üks võõras (kes pole küll kääbiklikult
ametikauge, aga siiski… võõras), kelle ülesandeks on… no see selgub loo lõpuks.
Iseenesest üsna staatiline tekst, mis kirjeldab ühte episoodi loo kangelase
elus. Kui Parkeri loo puhul võib eeldada, et peategelase minevik on midagi
vägagi erilist ning Hobbi puhul tema tulevik võib olla… kummaline, siis Lynchi
meistervargast peategelase elu tipphetk rullubki lahti siin ja praegu – asjad,
mis juhtusid enne või pärast lohejahti pole niivõrd olulised.
Aga jah, lohe istub oma varanduse otsas (mille ta on aastatuhandete jooksul
kogunud) ning peibutab õnnekütte endaga jõudu proovima – tapad lohe, saad
rikkamaks kui kujuteldagi oskad. Noh, ja ühed legendaarsed koletisetapjad
otsustavadki oma viimase ja kuulsaima tapatöö just selle (muidugi viimase)
lohega korda saata: kuulsus on see, mis pikas perspektiivis maksab. Madalseisus
viibiva peategelase õnnetuseks krabatakse ta kaasa ning lohe varakambrini
jõudmine on täis erinevaid maagilisi seiklusi lohe seatud lõksude ja
olenditega.
Niipalju kui Lynchi lugenud olen, siis sellist… lohelugu pole küll kohanud
(kuigi jah, üks kurikuulus linn asus vist lohe skeletis) – muidu on ikka
võlurid ja muidu kelmid, kes püüavad igasugu asju teha, et elus püsida. Aga et
niisugune tolkienlikus laadis olendiga kokkupuude… nagu ei. Antoloogia
senistest loetud lugudest on Mõõga osakaal… mitte nii esil, mis on muidugi kena
vahelduseks. Ja nagu näha, siis Strahan on valinud selle loo oma uue aasta
parimate antoloogiasse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar