Selle autori tekstidega pole ma senini kontakti leidnud, sest ta armastatud Vietnami-teema ei hakka suurt tööle, jääb nagu võõraks. Kuid käesolev jutt on küll igati loetav - kas ja kuidas see paigutub de Bodardi Vietnami-universumis, pole küll aimugi.
Aga jah, valitsev Imperaator kasutab oma mõjuvõimu hoidmiseks inimetest käsilasi, kelle sees elutseb nö imperaatori hääletoru - miski bioloogiline tehnoloogia, mis vahendab Imperaatori mõtteid ning ühtlasi uurib Imperaatori tarbeks oma kandjat; sest kuulu järgi on Imperaator hoopis maaväline olend ja sellisena pole inimestega just ülemäära tuttav. Hääletoru kandjad saavad neid mõtteid nö võimendada tavalistele inimestele, mille tagajärjeks on nende tahte endale allutamine - seda küll mitte püsivalt.
Ühesõnaga, tuleviku diktaatoril on uued võimalused diktaktuuri teostamiseks. Käsilastele on see võrdlemisi vastik töökoht, aga ikka parem kui tavainimeste kombel vaesuses vireleda. Kuid lõpuks ei lähe kõik nii nagu Imperaator käsib.
Päris huvitavalt võõras maailm, kus on nii mõndagi tuttavat, aga ikkagi… nii võõras. Autori kujutletud relvastus on veidralt psühhedeelne, kõik see mõtetega lajatamine ning see inimkehas pesitsev Imperaatori bioloogiline käepikendus… mõte sellest paneb endal kõhu ebameeldivalt keerama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar