
Peale mitmesuguseid inim- ja looduskatastroofe on inimkond liikumas
vältimatu allakäigu poole. Kunagi alustatud Marsi maasarnastamine on
ressursside puudusel lõpetatud, ning sinna taritud tehnika seisab niisama.
Kõrgelennuline rikkur mõtleb nende abil Marsile endale ja inimkonnale nö
surematu mälestusmärgi vormida – ta palkab arhitekti, kes esitab projekti,
kuidas valmistada miljoneid aastaid Marsi oludele vastupidav obelisk, mille
valmistamiseks kasutatakse Marsile toimetatud kaugjuhitavaid roboteid ja
materjale.

Nagu öeldud, on siin selline … ettevaatlik optimism, et kui ikkagi teha
õigeid asju, siis selle suunas võib mõnigi üllatus lahvatada. Kena inimlik
tekst, aga noh … klassikaline. Kui soovi, saab seda Tori lehelt lugeda.
„He looked at her over his shoulder. „So you are willing to sacrifice the obelisk? It was everything to you yesterday, but today you’ll just give it up?“„She drove a quarter of the way around the planeet, Nate. Would you ever have guessed that was possible?“„No,“ he said bitterly as he turned back to the window. „No. It should not have been possible.!„There’s a lesson for us in that. We assume we can see forward to tomorrow, but we can’t. We can’t ever really know what’s to come – and we can’t know what we might do, until we try.““ (lk 69)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar