Sfinks on sattunud elama Montreali.
Selline tore linn, multikultuurne ja pole nii maniakaalne kui eelmine elukoht
New York. Tolerantsed inimesed ei pane
sfinksi nii väga imeks – jah, ta sööb inimesi, aga niimoodi kenasti avalikkuse
silme eest eemal. Ja pealegi, sfinks on kohalikule ülikoolile omamoodi
maskotiks, ehmatab vahel esimese aasta tudengeid ja kasutab raamatukogu.
Sfinks on elanud üksteist tuhat
aastat ja näinud kõiksugu tsivilisatsioone ja ei saa öelda, et tal just põnev
elu oleks. Kõigi nende tuhandete aastate jooksul pole ta kokku puutunud just
paljude inimestega, kes teda intrigeeriksid – no ja eks küsimus ole ka selles,
et nii pika eluea puhul on üks inimene kui üheööliblikad. Aga siis kohtab ta
noort naist … kes püüab teda analüüsida Maslowi püramiidi järgi. Sfinks küll seletab,
et ta on ainus omasugune olend ning seetõttu puudub tal kasvõi igasugu
seksuaalsed frustratsioonid (ning ülikooli raamatukogus uurimise järel võib ta
väita, et Maslow’ püramiid on nüüdseks üldse iganenud teooria), kuid naine ei
jäta jonni ning sfinks ei söögi teda ära.
Omal moel lahe lugu
antikmütoloogia ja tänapäeva kokkusegamisest. Tekst pole just ülemäära tõsine
või filosoofiline, aga selline kokkumiksimine on päris mõnus: tegu pole just
Gaimani „Ameerika jumalate“ laadis paatosega – sfinks on selleks liialt
eraldiseisev, et mingite jumalate panteonidega sidet omada (nagu ta ise väidab
– ta oli olemas enne jumalate aega). Miks loo pealkiri just selline on, küllap
on sel oma põhjus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar