Cooney’lt selge pettumus, aga ehk
jääb loo võlu keele oskamatuse taha pidama, või polnud hetkel erilist püsivust
sürreaalsemate maailmade jaoks. Lugu kui selline … no eks see üks õudukas ole
oma hirmude ületamisest või nii. Või midagi.
Aga eks iga autor tahab vahel nö
segast panna ja paistab, et Cooney on niiehknaa keskmisest mängulisema proosa
kirjutaja, ning eksperimenteerimine on igas žanris värske vere tootja. Igal
juhul, nii Strahan kui Horton on selle oma valikusse võtnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar