17 märts, 2017

Mairi Laurik - Novembriöö kirjad (2017)

Tegemist novembriromaaniga nagu Kivirähki “Rehepapp”, mõlema raamatu peatükid lähtuvad novembri kuupäevadest, mõlemad romaanid kirjeldavad tänapäeva lugejatele aegu, mida need pole kogenud, mõlemad toimuvad Eestis. Sellega sarnasused piirduvad, Laurik käsitleb tulevikku, nii nagu see juhtuda võiks - kuid muidugi pole tegemist prohvetlusega vaid ilukirjandusega.

Teos leiab aset 21. sajandi teises pooles, kus Tamsalu nimeline linn on muutunud kinniseks miljoni elanikuga teaduslinnaks, kus tervest maailmast pärit inimesed arendavad eestlastega koostöös nanotehnoloogiat ja muid tulevikutehnikaid. Uue Tamsalu puhul on omamoodi tegemist riik riigis nähtusega, üpris väiksele maa-alale on koondatud elanikkond, keda on sama palju kui ülejäänud riigis kokku. Eesti riik teenib selle toimimisest küll makse, kuid otseselt tegevusse sekkuda ei saa. Mitte et oleks vajagi - Tamsalu toimib üsna targa juhtimise all ning neile on igati oluline elimineeida teadus- ja tootmistegevusega kaasnevaid ohtusid ja tööõnnetusi.

Aga õnnetusi siiski juhtub, nii on raamatu peategelanna ühe sellise õnnetuse tagajärjel saanud nanomürgistuse, mis mõjutab üsna tugevasti Keire füüsilist ja psüühilist heaolu, ning seob ta tugevasti linnaga ühte. Romaani peatükid ongi selle nüüdseks vanemapoolse Keire öised kirjad oma vanaduspõlve elukaaslasele, kus naine kirjeldab oma elukäiku seoses Tamsalu miljonilinnaga - milliseid armastusi ta koges, millised töökohad ja linnaelu küljed teda puudutasid, milline on elu nanomürgistusega naisena.

Romaani võiks nimetada emoulmeks, mis on mingil moel pisarakiskujagi (no igatahes Keire kirjadest nähtub, kuidas tema ja ta elukaaslane neid kirju nii kogesid). Keire liiguks oma eluloo kirjeldamisel justkui üha süngemate saladusteni - kuigi lõpuks ma ei saanudki aru, mis peale mõne traagilise õnnetuse või kaotuse teda veel nii rängalt mõjutas. Ühesõnaga tekst lugejale, kes eelistab pigem süüvida inimhinge traagikasse ja väikestesse rõõmudesse, mis vahel meid tabavad.

Kui viimasel aastakümnel on eesti autorite ulmeproosa eemale pürginud soomeugriliku vastlapõrnitsemise sündmustikust (“jajah, klassika on masendavalt hall ja igav”) ning au sees nö traditsiooniline action ja düstoopiad, siis Lauriku romaan on selle taustal üsna kammerlik ja tegelaskeskne (ehk siis “Orüks ja Ruik” asemel “Teenijanna lugu”). Mida ma inimesena igati mõistan, aga lugejana eelistan pigem ulme meelelahutuslikku suunda - võib ehk vabandusena öelda, et mul endal oli raamatusse süüvimiseks vähe aega ja seetõttu tegi aeglane lugemine hinnangute andmisel rahutumaks. Kui soomeugrilikku vastlapõrnitsemist sõnasõnaliselt võtta, siis väga ootaks mõne eesti autori korralikult teostatud läänemeresoomlaste ainelist fantasyt.

“Oh issand, isegi täna, aastaid hiljem olen ma tolle päeva sündmuste kirjeldamise juures steriilne ja eemaletõmbuv justkui saaks toonane valu uuesti tagasi tulla ja mind veel korra murda. Ma loodan, Andres, et mu tänane kiri emotsioonide vältimise tõttu liigigavaks ei osutu, kuid just nii ma olin - eemal ja valuvaigistite all. Amputeerimise valu suutsid arstid ravimitega väiksemaks mahendada, kuid seda, mis mu hinges kuju võtma hakkas, poleks suutnud ka pea amputeerimine paremaks muuta.” (lk 172-173)

Kommentaare ei ole: