Henri Zeigo - Sõnakehv (2017)

Vast selle aasta üks omapärasemaid debüüte, mille puhul ei oska õieti arvata, mis see nüüd täpselt oli. Igal juhul on minu jaoks raamatu plussiks üsna ootamatu temaatika ehk loosse balletimaailma kaasamine. Muus osas on tekst üsna… vanamoeline või traditsiooniline või tuleks seda loodud maailma hinnata läbi irooniavõrgu või noorusliku tuhina mälestusmärgina.

Lugu siis noorest kirjanikust, kes avastab, et tal pole õiget menu. Jutu - ja luulekogusid on küll ilmunud, aga ilust kirjutamine pole just see, mis tänapäeval laiemat lugejaskonda lummaks. Tuleb välja, et ta vajab Muusat! Selles valdkonnas üsna kogenematu noormees leiabki ühe kunstnikust välismaalase, kes ta taas sünkjatest mõtetest üles äratab. Ühtlasi leiab noormees (kelle nimeks Martin Messing), et kunagi noorena hoolsalt harrastatud ballett on senini jäänud ta hinge kriipima - kuivõrd ta pidi selle lummava harrastuse vigastuse tõttu pooleli jätma (oh need noored balletipoisid, kes püüavad üksteisele midagi näidata!). Aga ballett, see on teadagi pääs võlumaailmadesse! Ning ta otsustab sellest kirjutada ja naaseb balletikooli, kus kohtub järgmise naisega - kellega ta seal varem koos õppis ja kes on nüüdseks Vanemuise teatris balletitäheks tõusnud. Kuid pole head ilma halvata.

Eks lugejana tekitab minus ebalust selle noore kirjaniku hingeelu ja seiklused tänapäeva Tartus. Vahel võiks seda naivismikski pidada - aga tõepoolest, ehk on autoril midagi muud kirjutades meeles mõlkunud, midagi… kurikavalat, mis kohati esinevat õõnsust teisiti paneks hindama? Ehk tuleks seda teksti võtta kui omamoodi äraspidist versiooni Boris Viani “Päevade vahust”? Eneseparoodia? Või loovib see uussiiruse kõrvalhoovuses või midagi säändset? Armastuskiri loomingule? Võiks tuleks seda hinnata noorteromaani mõõdupuuga? gal juhul, minu jaoks mõneti kummaline lühiromaan, mille puhul ei saa nihelemata jätta - millega siis õeti tegemist on? Autoriga tehtud intervjuu ei anna samuti kindlamat seisukohta.

“Kui tahta temaga vestlust alustada, siis oleks olnud parem mainida kirjandusklassikute nimesid. Oma romantilise tunnetuse ja isikupära võlgnes ta suurest Puškini ja Lermontovi teostele, vahest oli suutnud provintsikirjanikku kõnetada ka ekstsentrik lord Byron.
Tänapäeva moodsa klassiku elu Tartus ei olnud kerge. Eriti siis, kui sinu vaim hõljus kaugetel minevikuradadel ja keha tammusringi 21. sajandi väikelinnas. Pealtnäha tavaline kahekümnendates aastates noormees, aga kui vaid teaks, millest ta mõelda võis.” (lk 20)

 “Sellised ootamatud mõttevälgatused olid Videvikus tavalised. Ratsionalist nägi siin tühja sõnavahtu, kuid selle aja kangelasi see ei heidutanud. Meeltesegaduses öeldust sai verbaalne seeme suurte ideede sünnile, sest millal enne on geenius sõnastanud teoreemi ühe hingetõmbega. Säärased vaimuhiiglased kohtavad oma teel sageli ebaõiglust ja vääriti mõistmist, kuni hetkeni, mil üldsus tema rumala suu õigeks mõistab.” (lk 28)