Väga väga tore, et selline trükis on salamahti ilmunud - minimaalse kujundusega 32-leheküljeline brošüür, kus on vaid üks tõlkejutt (ühes antoloogias on sama tekst umbes kümnel leheküljel), lisaks on siin olemas kerge ülevaade autori biograafiast. Arvatavalt on selle trükise puhul tegu mõne ülikooli tõlkekursuse tööga, kuivõrd on äramärgitud ka juhendaja nimi (samuti tekst ise 1,5 reavahega). Ning kindlasti on autorgi rahul, et teda on tõlgitud järjekordsesse keelde, CV rikkalikum jne. (Postituse pilt on illustratiivne, sel raamatul on valge esikaas, millel autori nimi ja pealkiri koos ühe väikse paberluigega.)
Lugu ennast ei hakka tutvustama, kuivõrd olen seda äsja ingliskeelse teksti põhjal teinud (siit lehelt saab täisteksti vaadata) - muidugi on eesti keeles mõnusam lugeda, sai pihta mõnelegi nüansile, samas ei saa öelda, et tekst oleks minu silmis oluliselt paremaks läinud. Ei, tegemist on nö auhinnaproosaga, kus pearõhk on eelkõige eetilistel küsimustel - ja kuivõrd on tegu eraelulise sfääriga, siis sellevõrra on tundlikuma laenguga tekst kui muidu. Kuid inimeste maitsed on erinevad ning kindlasti leidub eesti lugejaid, kellele Liu tekstid võiks mõnusalt mekkida (minu lemmikuks on senini tsepeliinide alternatiivne ajalugu) ning kes võiks selle raamatukese üles leida.
Et inimeste keeletunnetused on samuti erinevad, tekivad pähe mõningad küsimused, mis võivad olla põhjustatud sellest, et ma ei oska kasutada korrektset eesti keelt. Näiteks mis põhjusel on säilinud minajutustaja vanemate puhul suure algustähega Ema ja Isa kasutamine. Ehk võinuks säilitada kaldkirja kohtades, kus originaalis anti edasi hiinakeelsete väljendite tõlget.
Või miks on mõned laused just nii tõlgitud (muidugi, kuivõrd on tegu peategelase ema kirjaga, võib selline keelekasutus markeerida umbkeelse hiinlase keelekasutust):
“Hiina uueks aastaks tegime mu sõbrad ja mina punaseid paberist lohesid. Ma ei unusta kunagi vaatepilti nendest väikestest lohedest, tõusmas minu pea kohal taevasse, hoides nööre kärgatavatel ilutulestikel, mis peletavad eemale kõik eelmise aasta halvad mälestused.” (lk 25) - “For Chinese New Year my friends and I made red paper dragons. I’ll never forget the sight of all those little dragons zooming across the sky overhead, holding up strings of exploding firecrackers to scare away all the bad memories of the past year.” (lk 280) - miks mitte: “Hiina uueks aastaks tegime sõpradega punaseid paberist lohesid. [uh, ja järgmine lause on ka pisut harjumatu]”
“On su õnnepäev. Meie äri on tuua tüdrukuid Hongkongi.” (lk 26) - “It’s your lucky day. Our trade is to bring girls to Hong Kong.” (lk 281) - miks mitte: “See on su õnnepäev.”
“Kas tead, mis on hiinlaste arvates kõige kurvem tunne maailmas? See on see, kui lapsel tekib lõpuks soov hoolitseda oma vanemate eest, ainult koos arusaamaga, et nad on ammu lahkunud.” (lk 28) - “You know what the Chinese think is the saddest feeling in the world? It’s for a child to finally grow the desire to take care of his parents, only to realize that they were long gone.” (lk 282) - midagi võiks siin teistmoodi olla.
“Valu muudab kirjutamise raskeks.” (lk 29) - “The pain makes it hard to write.” (lk 282) - järele mõeldes ei saa aru, miks selle näitelause siia panin. Õnneks netis veel ruumi jagub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar