See on siis tsiviilisiku kogemus Ukraina sõjast, seda 2022. aastal Harkivis ja seejärel ümberasujana Poltavas (ja noh, nüüd siis Harkiv üsna samas seisus kui kaks aastat tagasi). Žanrit kui sellist on veidi keeruline määratleda, põhimõtteliselt on see avaldatud (telefoni)päevikumärkmed või nii.
Kuidas inimene reageerib, kui püütakse hävitada ta kodulinna. Kuidas sa üritad end ja oma lähedasi kaitsta. Aga sõbrad, tuttavad, töökaaslased (autor on lisaks ülikoolis lektor, seega ka suhtlus üliõpilastega, kes mingil moel püüavad jätkata õpinguid). Kuidas reageerivad naabrid, linlased, loomad ja linnud. Kuidas reageerivad vanainimesed, kuidas lapsed. Milliseks jaguneb ukraina ühiskond - need, kes elavad sõjatsoonis või turvalisemates paikades, kes on riigisiseselt ümberasunud (nagu siis autori pere Poltavasse, kus olevat elanikkond kahekordistunud ümberasunute võrra) või siis Euroopasse ja mujale läinud. Milline on trauma vägivaldsetest surmadest ja elukeskkonna hävingust (paratamatult on tegu vahetu traumakogemuse kirjeldamisega, mitte analüüsiga).
Eks üks asi on täiskasvanute maailm, teine laste kogemus; antud juhul autori kümneaastane tütar. Nemad, kes peaksid olema kaitstud ja maailma avastavad. Teema, mis on sama masendav kui okupantide seksuaalne vägivald.
Muidugi võiks esmapilgul paralleele tõmmata Ćosići maailmarevolutsiooni raamatuga - muidugi, serblase kirjutatu on selgelt ilukirjanduslik ja mänguline; ukrainlasel puhas vahetu kogemus - millestki, mis senini kestab, mille tulemus pole kaugeltki kindel. Kui järele mõelda, siis ei saagi neid tekste võrrelda, lihtsalt sedavõrd erinevatel alustel kirjutatud tekstid. Pigem siis juba Kurkovi “Ukraina päeviku” omamoodi järg.
Varem osaliselt tõlgitud Vikerkaares.
“Ma ei tule toime süütundega hüljatud kodu pärast. Iga kord, kui rakett kukub sinna lähedale, tunnen süümekaid, et jätsin ta maha.
Näen uudistest purustatud naabermaju. Loen majatšätist “Miinus aken”.” (“Kodutunne”, lk 56)
“Koerad kiinduvad peremeestesse, kassid elupaika. Me oleme nagu koerad, meie jaoks oli peamine päästa vanemad ja lapsed, viia nad põrgust välja. Nüüd oleme nagu kassid, meenutame kodu. Teda me ära päästa, põrgust välja viia ei suutnud.” (“Kodutunne”, lk 57)
“Piinlikkus - see on ümberasunu enesetunnetus. Piinlik on elada võõras mugavas korteris. Spordisaalis, kus on sada inimest koos. Piinlik, kui sinule pööratakse nii palju tähelepanu. Täiskasvanud, tervele inimesele.
Piinlik on tunnistada, et oled ümberasunu. Seda omaks võtta.” (“Teistsugused inimesed”, lk 60)
“Poltavasse kolimise järel ei ole ma Harkivis käinud. Ma pole valmis temaga kohtuma. Ma tunnen ennast mingis mõttes reeturina - et jätsin oma linna maha. Ja mingis mõttes reedetuna tema poolt. Harkiv on juba teine - ja mina olen samuti teine. Samuti purustatud. Mul on keerulised suhted nii tema kui ka iseendaga. Võib-olla kui ma lähen tagasi ja näen purustatud Harkivit, on mul lihtsam leppida iseendaga.” (“Interluudium”, lk 116)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar