Sa jooksed ja jooksed otsata teed.
Kasetüvedel
pikkamisi kustumas
loojangukuma.
Teispool teed kuusiku all
õitsev jänesekapsas.
(lk 12)
Teadagi, vahel saab väsimus või laiskus sinust võitu.
Lepavarjudes
oja voolavas peeglis
võbeled, päike.
Päeva lõõmas jahedust
otsija sealt sind leiab.
(lk 12)
Varisen sügis-
lehtedeks. Hea on olla
uduvihma all.
(lk 24)
Aga parem on siiski hambad risti suruda ja end edasi piitsutada.
Kaugelt lähedale
tulija
arusaam
igal pool
oled vaid
siinsamas
mänd meretuules
sambliku hall habe
kiikumas oksaga
kaasa
(lk 37)
Orava hüpe
kõnniteele varises
tammetõrusid
(lk 39)
Väikesi valgeid
liblikaid tõuseb lendu
iga sammu ees.
Vihmasest päevast rohi
on veel märg. Rajune öö.
(lk 40)
Sest jah, teadagi, nii see on.
Kerge on raske olla
raske on kergeks saada
hõlpus on olla
kes me ei ole
vaev õppida olema
kes me
päriselt oleme.
(lk 16)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar