03 mai, 2024

Josef Nesvadba - Einsteini aju (1964)

 

Retroulmelik lugu tuleviku teadlastest, kes tunnevad muret, et nooremad inimesed ei huvitu enam tegelemisest reaalteadustega. Teadused, mis aitavad luua masinaid, mille abil saab ometi elamist lihtsamaks muuta.  Selle asemel huvitub noorem põlvkond kõiksugu kunstidest ja kultuurist ja nende uurimisest.


Loo peategelane on tšehhi päritolu naisteadlane, kes seepeale otsustab konstrueerida geniaalse aju, mis annaks vastuseid küsimustele, kuidas sellest ja teaduse tupikseisudest edasi liikuda. Selle tarbeks õnnestub tal koguda kolm äsjalahkunu aju - professor, poeet ja koduperenaine (sest superaju peab olema mitmekülgne). Tõepoolest, juhtmete küljes ärkabki aju ellu ja on peale elektriimpulsside laksamist puhta geniaalne. Aga mõneks ajaks. Sest ta hakkab tujutsema ja nagu selgub, on sel supermasinal omad nõudmised ning teadustöö polem tema jaoks kaugeltki prioriteetne.


Ehk siis omamoodi tuleviku justkui vastuseis füüsikute ja lüürikute vahel - elu on enamat kui progress ja olmehüved; inimene on sotsiaalne olend … nii ka elluäratatud ajud. Kiusatus oleks seda nimetada nõukogudeliku ulme voolusängis olevaks, aga samas, eks see ole pigem retroulme, oma aja võimaluste ja traditsioonide nägu.


Raamatu teised lood:

Kapten Nemo viimne seiklus

Idioot Xeenemuendest

Lumeinimese jälil




ulmekirjanduse baas


Kommentaare ei ole: