Lugu, mida kirjeldatakse lõbusana, ei pane mul õieti naljasoont tööle - pigem on see nagu kurbust tekitav vaade Tartu baltisaksa maailma, mis parasiteeris selles ülikooli linnas. Buršielu, mille eesmärk oligi vaid lõbutseda (eks praegusedki korporandid näe vaeva oma baltisaksluse jäljendamisega), sest teaduskraadi sai hiljem omandada mõnes Euroopa ülikoolis. Üsna ajuvaba mõelda, et samaaegselt (ehk siis 20. sajandi alguses) oli üsna tublilt arenemas eestikeelne teadus.
Aga jah, ülikooli õppetegevusest pole siin pea midagi, eestlastest vaid Janne, teenija Kadri ja voorimehed ning siis anonüümne mass (nagu peategelane ütleb, oli baltisakslasi Tartus tegelikult tühine hulk - kuigi kesklinn oli nende valduses). Eks natuke uskumatu tundub, et tegevus paigutub Esimese maailmasõja eelsetesse aastatesse; elulaadi kirjelduse järgi võiks see toimuda kasvõi sajand varem, niivõrd … oma reaalsus (mis minusugusel tõelisel marurahvuslasel tekitab tuska, nähes põlisrahvast nii tähtsusetuna - muidugi, kes oli selle raamatu adressaadiks, kirjutamisaeg võis koguni 1960. aastatel olla?).
Ent nagu öeldud, huumor ei hakanud õieti tööle, aga see vast isiklik probleem. Autoril iseenesest igati üldhumaanne hoiak, mis on muidugi kena.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar