Luule, mis reflekteerib murtud südant ja neid emotsioone, mis sellesinatse olemisega kaasneb. Must masendus, lootuskiired, mälestused, irreaalsed ihad. Ehk siis midagi sellist, mida igapäevaselt ei taha keegi enam kogeda. Et tegu paistab olevat üsna sõnaosava kirjutajaga, siis luuletused pakuvad vahelduseks mitmeid sõna- ja mõttemänge, pole vaid tuimalt halamine olnu ja võimatu teemadel.
Eks kahtlemata tekib mingil moel võrdlus eelmisel aastal ilmunud Kalju Kruusa “Üleelamiste vanakesega”, aga noh, Kruusa teos oli vast vaheldusrikkam ja argielu rikastavam. Muidugi, ma pole kuidagi tuttav Kanguri varasema viie luulekoguga, seega on puudu igasugune kontekst.
see ei ole enam luule
see on luule vari
see mida luule heidab
veel minevikust
mille varjus
ta sai midagi öelda
ja enam ei saa
mida ta varjas
oma uhkete sõnadega
nüüd räägib
vari ise
sellest mis jäi ütlemata
sellest mis jääb ütlemata
ta variseb
luule krahhina
su poole
(lk 37)
mu süda
on südametu
ükskõikne tuim julm
armastab
keda ise tahab
või üldse mitte kedagi
hulgub nagu hunt
mu elus ringi
on tükk aega kadunud
ja siis äkki
paistavad põõsast
ta põlevad silmad
(lk 48)
teha veel üks kohv
kohv teispool kohve
ülikohv
kohv mida pole vaja
mõeldamatu kohv
kohv mis on liiast
liigkohv
jääkkohv
kohv väike k
iha kohvjekt
puhas kohvtsendents
postkohv
lõpuaegade kohv
kohv to end all kohvs
kohverkohv ärasõidukohv
ärakeerukohv
pealekohv
kohv à venir
gelassenkohv
kofferance
mitte-kohv
ceci mille ma nüüd teen
n’est pas une kohv
ma ei tunne ta maitset
ma ei tunne ta lõhna
ma ei tunne ta mõju
aga ma kategooriliselt
imperatiivselt
pean ta tegema
ja jooma
ära lase seda tassi
must mööda minna
kuningas uba
mu must
saatus
(lk 59)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar