19 märts, 2019

Han Song – Submarines (Broken Stars, 2019)


Lugu siis linnastumisest, võõrandumisest ja ökoloogilisest olukorrast. Vist. Peategelasest poisil meeldis lapsepõlves käia Jangtse kaldal, et vaadata seal peatuvaid sadu ja sadu allveelaevu. Need kõiguvad rahumeeli jõel, vahel küll sukeldudes või siis äkitselt pinnale sulpsatades. Allveelaevades … elasid maalt tulnud perekonnad, kelle vanemad siis käisid päeval linnas tööl, aga õhtul said minna tagasi allveelaevadesse oma perede juurde (igasse veesõidukisse mahtus üks pere) – enam polnud nii, et perepea läks kuudeks linna raha teenima, nüüd sai kogu pere koos olla.

Täiskasvanud linnaelanikud üldiselt vältisid jõekallast või üldse allveelaevadest (avalikult) rääkimist, kohalikud lapsed olid sellisest jõelinnakust enam kui huvitatud. Nad ujusid laevade juurde ja leidsid seal võre taga ujuvad allveelaevalapsed, aga omavahelist kontakti õieti ei tekkinud – liialt erinevad kultuurid.

Mõne aasta pärast põles see allveelaevade linnak maha.

Tekst ei lahenda mingeid saladusi, mis ehk lugejal võiks tekkida. Külaelanikud lihtsalt õppisid niisuguseid laevu ehitama, võtmata eeskuju Jules Verne’i lugudest ega neid ei koolitanud välismaa mõjuagendid. Ehitasid laevu, sõitsid perega kohale, hakkasid tööle ja hoidsid linlastest muidu eemale. Niisamuti vältisid täiskasvanud linlased neid kui … teistsuguseid. Võib muidugi spekuleerida, mida autor torgib, aga samas – äkki torgib midagi muud? Nii oled lugejana samamood abitu tekstiga nagu peategelane oli segaduses allveelaevalinnaku olemusega. Täiskasvanud võiks justkui midagi teada … aga nemadki on abitud ja kardavad Võõrast rohkem kui avatud meelega lapsed. Hea lugu, eksole. Või siis mitte?

Kommentaare ei ole: