Tüütuvõitu kunstulme inimlikkuse
olemusest, seda siis nähtuna roboti seiklustest ja mõõduvõtmistest Surmaga. Ja nii
edasi. Algselt paistab, et tegu võiks olla Ma Boyongi laadis science fantasyga,
aga kiiresti pöörab tekst siiski puhtaks sci-fi’ks.
Lugesin läbi ja võitlesin unega.
Eks see on jällegi näide tänapäevasest ilusast kirjandusest, kus fantaasia teeb
üha pöörasemaid keerde ja samas kummardusi ajaloole (eks ole, eeskujuks ikkagi
Italo Calvino). Ma saan muidugi selgelt aru, et kunst ei peagi olema selgelt
mõstetav ja vastuvõtja peaks omalt poolt samuti pingutama tähenduse adumiseks …
aga kui lugejana järje peale ei saa, eks siis lasedki kiiruga tekstist läbi ja
ei ütle mittemidagistki arukat sellesinatse asjus. Ja küllap jäi see tekst
võrreldes eelnevalt loetud Boyongiga vähe liialt igavaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar