Ajarännulugu hiina traditsioone
järgides ehk 10. sajandil käib üks järjekordne Hiina väikeste keisrite
mõõduvõtmine ja üks neist keisritest on üsna kindlasse piiramisrõngasse võetud,
siis … veel on lootust. Interneti abil saab kiiresti linnamüüride kaitsjaid
juhendada ja mitmed senitundmatud militaartehnoloogilised uuendused hoiavad
piirajaid üsna edukalt eemal.
Aga kaitsjatel tekib siiski
küsimus, et kui kaua veel ollakse suutelised vastu pidama – või oleks targem
alla anda ja loota nii vallutajate suuremeelsusele (seda enam, et on
traditsioonid, millega ülikud saavad taastada endise positsiooni jne); sest
linna langemisel lubas vallutaja-keiser niiehknaa kaitsjatega arved lõplikult
õiendada. Need tehnilised uuendused on loonud sõja ajal linna saabunud prints
Lu, kes aga hoiab end tahaplaanile ning talle kingitud valdustest saab linna
kaitsjatele järjekordseid kaitseseadmeid jne. Kavala nipiga saadetakse tema
kaaskonda alkeemikut teesklev õpetlane-spioon (kel on interneti kasutamise eest
tasumisega probleeme). Prints Lu võtabki abikäe hea meelega vastu ning nende
eravestluste käigus selgub, et Lu on hoopiski kaugest tuleviku Pekingist pärit
seikleja, kes teatud tehniliste probleemide tõttu peab seal Jinyangis energiat
koguma – tema peamiseks eesmärgiks on siiski ajalugusid muuta; sest
alternatiivseid maailmu on teadagi mitu miljardit (mitte küll samas laadis
Baxter-Pratchetti Pikkmaaga) ja juba praeguseks on Jinyangi vastupanu kauem
kestnud kui kroonikates kirjas.
Loo puhas kuld olegi see, kuidas
prints Lu ja spioon-õpetlane vestlevad ja millise lahenduse see õpetlane
viimaks valib (mil on omakorda … omad tulemused). Nagu tõlkija eessõnas kirjas,
mängib tekst mitmel moel hiinaliku ajarännu troopidega – noh, neid teadmata on
tekst samuti mõnuga loetav. Järjekordne kena näide mängulisest ulmest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar