Tekst on tuleviku Eestis aset
leidev postapokalüptiline õudus. Postapokalüptiline seetõttu, et sõjategevuse
käigus on siin lõhatud lokaalne tuumapomm; nagu jutu jooksul selgub, on
peategelasel selle pommi lõhkamisega õige lähedane suhe.
Mistõttu satub ta enese
surnuksjoomise missiooni käigus Märjamaa võimlasse (no see vast omal moel jutu
vaimukaim leid), kus nabitakse ta üleloomulikku vangistusse, kuhu on kogutud
mitmeid ellujäänud patuseid. Ning nende veider vangistaja … teeb nendega
midagi. Häirivat.
Kui jutuvõistluse senised lood on
peamiselt meelelahutusliku ulme näited, siis see tekst läheb vast õuduse kanti.
Ja noh, õudust ma pole endale veel väga omaseks tunnetanud, nii jääb mulle vähe
kaugeks siinse üleloomuliku (meie mõistes) õelad õppetunnid. Või on autoril
tõepoolest miski moraliseeriv missioon, mida need karistused, noh, peaksid
lugejais kaasamõtlemist tekitama. Ei tea, kuidagi segane mulje jäi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar