09 november, 2018

Daniel Galera – Verest nõretav habe (2018)


Tore on taasavastada, et hea kirjanduse üheks tunnuseks on salapära, võimatus üheks kindlaks vastuseks. Nii on ka see Galera romaan – millest see õieti on? Eneseotsing? Brasiillus? Vaba tahe? Geneetika? Ei tea, arvatavasti mitte. Aga on olemas kuradi mitmeid erinevaid võimalusi, mida peas läbi mängida ja selline lähenemiste risoom on kahtlemata mõnus.

Peale isa kalkuleeritud enesetappu läheb poeg uurima, mis ta vanaisaga õieti juhtus, kuulu järgi tapeti ühes väikeses rannikulinnas, aga mingit selgust selle aastakümnete taguse juhtumiga pole. Ta jätab oma senise elu ja rendib aastaks seal maja, võttes kaasa isa vana koera. Linnas tuntakse ta ära – ta on nimelt vanaisa sarnane. Ja vanaisa ise oli … mitte just kõige parem kodanik.

Ja elu ise. Ja elu ise.

Galera kirjeldab iseenesest banaalset elu, aga mingil moel kujuneb see üsna müstiliseks odüsseiaks läbi inimeste ja looduse ja olemise. Vastuste hägu, aga ürgsupp podiseb edasi. Elu on vigane, õnnevupsatustega.

Romaani lõpupoole tekkis kerge assotsiatsioon Olle Lauli romaani peategelasega, nad mõlemad suhtuvad valikutesse … omal moel. On või leiavad viisi elada nii, mis lugejal võib tekitada ühtaegu ebamugavust kui arusaamist. Tõlgenduste paljusus, eksole.

Raip, kui turgutav on vahelduseks lugeda head kirjandust.


saarte hääl
sirp
raamatutega

Kommentaare ei ole: