David Mitchell – Luukellad (2018)

Kas seda võiks nimetada müstikamaiguliseks cli fi’ks (jajah, Atwood) - igal juhul, ootamatult sünge romaan, mis kihutab 1980. aastatest 2040. aastateni. Kui lähiminevikust lähitulevikuni on tekst õige… müstiliste sugemetega, siis romaani lõpp annab päris sünge tulevikunägemuse maailmast, kus ökokatastroofi läbi elav inimkond hüppab nö keskaega. Ja sealt edasi. Mitte et selline nägemus just ootamatu oleks, aga pärast tellise 90% läbimist pühib see viimane osa loetust viimasegi õnnenatukese minema.

Romaani sisu on ootamatult keeruline kokku võtta, sest see surematatute kahe fraktsiooni omavaheline võimuvõitlus tavamaailma varjus (või kohal) on kuidagi… kulme kergitav. Vahel see tuletas meelde Murakami “1Q84” veidrusi, vahel aga jumal teab millist müstikahõngulist vägitükki. Ja miks autor midagi sellist oma sõnumi edastamiseks valis? Ei tea (allusioonid romaani Crispini osaga?).

Minu nõutusest hoolimata on paradoksaalsel kombel tegu päris hea romaaniga. Eks vihjeid romaani teise finaali kohta esineb läbi terve raamatu, ent kui esimene finaal saab oma lõpu, on ometi päris harjumatu, et Mitchell hakkab veelkord ja rängemini oma lugejat laiaks litsuma ning seda veelgi halastamatult: ehk siis Frodo küll toimetab kõiksugu raskuste kiuste sõrmuse Mordorisse ja viskab selle Turmamäkke, aga peagi selgub, et sellest ei piisa, et kääbikuid või inimesi või haldjaid ei päästa ellujäämiseks muu, kui kõik nad peavad orkistuma.

““Juurtetus,” arvan mina, “on kahekümne esimese sajandi norm.” 

“Sa ei eksi ning sellepärast me olemegi sellises pasas, sõber. Kui sa ei kuulu kuhugi, miks peaks sulle siis üldse mingi paik korda minema?”” (lk 350)

 “Laxnessi kirjutusmasin on tema laual - või õigemini tema naise kirjutusmasin, sest ta lõi mehe käsitsi kirjutatud käsikirjad ümber. Mina kirjutasin oma esikromaani kirjutusmasinal, aga “Wanda õlivärvidega” sai loodud pruugitud Brittani kompuutril, mille isa mulle sünnipäevaks kinkis, ning pärast seda on tulnud üha kergemad ja üha usaldusväärsemad sülearvutid. Enamikule digitaalajastu kirjanikele ongi kirjutamine ümberkirjutamine. Me otsime, lõikame, blokime, kleebime ja vääname, püüdes ämbritäite kaupa paska kustutades ekraanil kulda pesta. Meie analoog-esivanemad pidid lihvima iga rida, enne kui see mehaaniliselt paberile toksida. Ümberkirjutamine võttis neilt kuid, mitmeid meetreid kirjutusmasina linti ja pintide kaupa korrektuurvedelikku Tipp-Ex. Vaesekesed. 

Teiselt poolt aga, kui digitehnoloogia on romaanile nii palju parem ämmaemand, kus on siis selle sajandi meistriteosed?” (lk 424) 

“Viis aastat hiljem hingan sügavalt ja vabinal sisse, et mitte nutma hakata. Asi ei ole ainult selles, et ma ei saa enam Aoifet emmata, vaid kõiges - see on kurbus piirkondade pärast, millest me tühermaa tegime, jääkatte pärast, mille me ära sulatasime, Golfi hoovuse pärast, mille me ümber suunasime, jõgede pärast, mille me kuivendasime, rannikute pärast, mille me üle ujutasime, järvede pärast, mille me sodiga lämmatasime, merede pärast, mille me tapsime, liikide pärast, mille me välja suretasime, tolmeldajate pärast, kelle me hävitasime, nafta pärast, mille me ära raiskasime, ravimite pärast, mille me kasutuks tegime, trööstivate valetajate pärast, kelle me juhtideks valisime - kõike seda selleks, et me ei peaks oma mugavat elustiili muutma. Praegu räägitakse pimendusest samamoodi, nagu meie esivanemad rääkisid mustast surmast - nagu see oleks Jumala tahe. Aga me kutsusime selle ise esile, iga naftapaagiga, millest me end läbi põletasime. Minu põlvkond olid einestajad Maa rikkuste restoranis, kus nad end lõhkemiseni täis õgisid, teades - aga eitades -, et me laseme jalga ja jätame arve lapselastele maksta, arve, mida ei saa kunagi tasuda.” (lk 629)