Paistab, et maakeelde tõlgitud
Reynoldsi proosa meeldib mulle hulga rohkem kui siit-sealt antoloogiatest
kohatud ingliskeelsed üksikjutud (üllatusega siiski avastasin, et nii mõnigi teine ingliskeelne tekst on rohkem või vähem meeldinud). Abiks muidugi seegi, et käesoleva tõlkekogu
kolm juttu on kõik omavahel mingil moel seotud, seega ei pea iga teksti puhul
lugejana uut maailma leiutama.
Kogumiku ülesehitus mõjub kui
korralik kirjand või mõni rokkoopus. Sissejuhatus pole just selline, mis kohe
jalust rabaks, pealegi tuleb seda maailma endale kuidagi vastuvõetavaks muuta.
Aga siis tuleb „Teemantkoerad“, mis võinuks vabalt ka eraldi raamatuna (siiski
tore, et otsustati niisugune kogu koostada).
Ehk siis lugu Veretorni
vallutamisest … ja hind, mis selle eest tuleb maksta – või õigemini, mida
ollakse valmis maksma. Veretorn on siis mingi kadunud tulnukarassi müstiline
ehitis või intelligentne masin või eluvorm. Torn nagu torn ikka, ainult et
kõrgemale pääsemiseks pead lahendama matemaatilisi mõistatusi. Kui lahendusega
eksid, teeb Torn sinuga midagi väga võigast. No ja siis ekspeditsioon asub seda
vallutama … aga igal retkel põrkuvad mingi hetk tagasi, rohkem või vähem
otseses mõttes tükeldatuna. Mis sunnib nende kehasid ja ajusid modifitseerima,
mida sooritab rühmaga kaasas olev õige kurikuulus kirurg. Lõpuks … Tekst, mis
areneb loo edenedes õige eepiliseks transhumaanseks questiks, ja noh, ega
Reynoldsil pole happy endide kirjutamine käpas.
Kogumiku kolmas lugu on veidi
Martini „Liivakuningate“ laadis lugu haruldaste olendite kollektsionäärist, mis
aga peale „Teemantkoeri“ ei mõju niivõrd häiriva tükeldamisena (noh, seda
teksti võiks pidada kogumiku kõige tavakirjanduslikumaks looks); aga jällegi,
happy end kui selline … no eks see sõltu lugeja ootustest.
Ega ma „Marsi müürist“ suurt muud
ei mäleta kui head emotsiooni; peaks vast esimese kogu üle lugema, et näha,
millised seosed on selle kogumiku tekstidega. Igal juhul, mulle mõneti …
ootamatu, et Reynolds selline Veristaja on, kõik need inimkehade
modifitseeringud ja nanondus ja piinamised, eks see on maavillase pilguga
vaadates paras õudukas. Orpheuse Raamatukogult mõnus litakas nüüdisulmet; olin
juba vaikselt kaotamas usku, et mingisugune tõsisem teaduslik fantastika
suudaks mind enam köita.
„Mõte, et Torn – see tohutu hingav asi, mille sees me sibasime nagu rotid – oli kuidagiviisi pääsenud läbi meie skafandrite paksu soomuse, et meie teadmata napsata õhuproov, pani mu soolikad jäätuma. See ei tajunud mitte ainult meie kohalviibimist, vaid tajus vägagi intiimselt, kes me sellised oleme.“ („Teemantkoerad“, lk 85)
„Meie silmad olid eemaldatud, silmakoopad puhtaks kaabitud ja täis tuubitud palju tõhusamaid seadmeid, mis ühendati nägemiskeskusega ajus. Silmamunad ootasid süstikus, ujudes purkides ringi nagu grotesksed delikatessid. Need pidi tagasi pandama siis, kui oleme Torni vallutanud.“ („Teemantkoerad“, lk 123)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar